Lugemispäevik: George R. R. Martin "Kuningate heitlus", esimene raamat

George R. R. Martin, “Kuningate heitlus”, esimene raamat. Originaalis A Clash of Kings, 1999 (pane tähele, e.k. ilmuvad originaalraamatud kahe osana). Eesti keelde tõlkinud Mario Kivistik.

Kirjeldus ja pilt Varraku kodulehelt:

Raudtroon on taas ühendatud, kuid kuningas Robert on surnud, tema lesest on saanud ta mälestuse reetur ning ellujäänud vennad sõdivad üksteisega. Isand Eddard Stark on samuti surnud, tema tütar Sansa aga kihlatud isa tapja poja Joffreyga. Joffrey on nüüd laps-kuningas, kuninganna Cersei aga regent ning tundub, et sõda on vältimatu. Punane komeet öötaevas ennustab mõrvu ja sõda. Lisaks tundub, et lõpule hakkab jõudma pikim suvi, mida mäletatakse – suvi, mis on kestnud kümme aastat. Kardetakse, et sellele järgnev talv on veelgi pikem ning sellel talvel tuleb karta veel muidki vaenlasi peale elavate.

Üritasin inglise keeles sarja Song of Ice and Fire vist kolmel korral lugeda. Viimasel korral sain isegi kolmanda raamatu teise poolde või neljanda algusesse, enne kui pooleli jätsin. Ning iga kord olen esimesest raamatust vaimustuses olnud – ja teisest samuti. Miks ma siis sarja lugemise pooleli jätsin – lugejana, kes loeb tavaliselt ka saastad sarjad lõpuni, lihtsalt et need läbi saada.

Martin on suurpärane tegelaste kirjeldaja. Tema loodud tegelased on isikupärased, meeldejäävad ja usutavad. Kahjuks aga mingil hetkel ei suuda Martin enam selle tegelasega mitte midagi teha – ning see ilusti välja joonistatud tegevuskuju jääb taustale, selleks et aeg-ajalt nagu kohustusena kirjutatud peatükis korraks läbi vilksata. Autor toob aga sisse uue tegelase, keda siis ilusti kirjeldada saab.

Sarja raamatuid järjest lugedes muutub see minu jaoks mingil hetkel järjest häirivamaks. Loodetavasti nüüd, eesti keeles lugedes, suudan seda probleemi vältida, raamatute ilmumise suure ajavahe tõttu – tõenäoliselt ilmub kaks, kõige rohkem kolm raamatut aastas – Kivistik lihtsalt ei jõua kiiremini. Ning loomulikult on George R. R. Martinil seitsmeosalisena planeeritud sarjast viimased kolm raamatut ka veel kirjutamata.

Sari on ise üks fantaasiakirjanduse massiivsemaid ja kaalukamaid ka sisu mõttes. Selgelt täiskasvanud lugejale suunatud, tabuteemasid kartuseta käsitlev sari on mitmete ulme-edetabelite tipus, edestades tihti ka Sõrmuste Isandat. Ise pean Robert Jordani Wheel of Time seeria esimest kuut-seitset raamatut Martini seeriast paremaks – eks näis, kas Martin suudab hoida kõrget taset seeria lõpuni, Jordan kahjuks ei suutnud (katastroofiline kümnes osa, Crossroads of Twilight) ning näeb ka seda kas Varrak suudab Song of Ice and Fire lõpuni avaldada – Tiritamm sai WoT’st ühe raamatu välja ning pärast seda on juba aastaid vaikus, lubadustest hoolimata.

“Kuningate heitluse” esimene raamat on endiselt suuresti vägede paikanihutamine ning tulevaseks tapluseks mõõkade ihumine. Hea ja hästi loetav, ehkki tegevust sisaldab raamat üpriski vähe. Kindlasti ostan ka raamatu teise osa ja väga tõenäoliselt kogu sarja.

Tõlge on väga hea, nagu Mario Kivistikul ikka. Hüperioni-seeria lugemist mõnevõrra häirinud liiga mehhaanilisena mõjunud lauseehitust ei märganud – ei oska öelda, kas asi oli autoris, tõlkijas või minus, so, kas ma olen lihtsalt Kivistiku stiiliga harjunud.

Soovitus: kui sa ennast fantaasiakirjanduse sõbraks pead, siis see sari on praktiliselt kohustuslik. Teistele tugevalt soovitatav, stiililt meenutab George R. R. Martin mõnevõrra Gabriel García Márquezi või William Faulknerit.