Lugemispäevik: Brian Herbert & Kevin J. Anderson "Sandworms of Dune"

Brian Herbert & Kevin J. Anderson “Sandworms of Dune”. 496 lehte, 2007.

NB! Sissekanne sisaldab spoilereid; kui sa plaanid seda raamatut lugeda, siis ära praegust kirjatükki edasi loe.

“Dune 7” teine (esimene oli Hunters of Dune) ja kogu Düüni-seeria viimane raamat, vähemalt siiani. Oletada võib, et mõne aja pärast leiab Brian Herbert veel mõned Frank Herberti märkmed ja kuulutab et tahab isa soovil seeria tõelise lõpuni viia.

Sandworms of Dune esimene pool – või isegi kolmveerand – on eelmisest raamatust peajagu üle. Võimalik, et minu jaoks on tegemist isegi algse Düüni enda järel paremuselt teise kirjutisega Duneversumis. Tegevus on hoogne, kuid samas sisukas, story‘t ei tooda ohvriks lõpututele võitlusstseenidele a la Salvatore. Tunda võib küll teiste hiljutiste raamatute-filmide päris tugevat mõju – Matrix, Harry Potteri raamatud, vanematest Isaac Asimovi Robot City seeria – aga see ei ole häiriv.

Kuid järsk taseme langus toimub raamatu lõpus. Thufir Hawat ja rabi olid face dancerid? Doh! Duncan Idaho on ultimatiivne Kwisatz Haderach – milline üllatus, selle poole suunduti juba neljandas Düüni raamatus, God Emperor of Dune.

Ebameeldiv on see, kuidas vägisi üritatakse lõpus emotsioone lugejast välja pigistada. Alia surm paruni käe läbi, Miles Teg’i asjatu eneseohverdus, Waff’i ärasöömine, Leto II “mao sisse minek”, Paulide võitlus, Chani “ärkamine” Pauli suremise ajal, Duncan Idaho muutumine, Erasmuse surmasoov… kõik sündmused mõjuvad kuidagi üledramatiseeritult, ebaloomulikult. Romaan oleks tagasihoidlikumast – või pikemast – kliimaksist ainult võitnud. Praegu toimuvad kõik olulised sündmused kiirelt üksteise järel, varjutades ja segades üksteist.

Veidi rohkem oleks tahtnud ka tegelaskujude väljajoonistamist – aga ilmselt ei olnud selle jaoks lihtsalt ruumi, tegelaste hulk oli nõnda suur. Nii on ainsana enam kui üheplaaniline ainult reeturist Suk-doktori Wellington Yueh ghola, kes ülesäratatuna süümepiinade käes vaevleb – võibolla ka Miles Teg. Nagu eelmises raamatus, oleks võinud ka selles kõrvalliinide hulk ja sisu läbimõeldum, Waff’i pikk veemadude aretamine, Edriku pikk jaht vürtsile jm olid suhteliselt väheolulised.

Ning totaalne fopaa on Oracle of Time sissetoomine – kõik läheb heade jaoks sitasti, paistab et pahad võidavad – aga toome sisse üleloomuliku väe, kes lööb vasaku käega kõik vastased auti ja kannab heade kosmoselaevad vajalikku kohta. Jah. Kindlasti. See on hea ja originaalne idee…

Taaskord, tänud Kajale raamatu laenamise eest.

Soovitus: kui eelmised Düüni raamatud loetud ja meeldisid – loe kindlasti ka see läbi, saad loo lõpuni. Siiski on see üks paremaid Düüni seeria raamatuid. Aga samas, on ka paremaid sarju ja raamatuid mida lugeda.