E-stonia: müüt, tegelikkus ja reaalne olukord

Ajakirja Praktiline Arvutikasutaja tegevtoimetaja Ando Urbas kirjutas ajakirja märtsinumbris arvamusloo “Teenuseid jagub, kasutajaid mitte” (lugeda saad ka AK foorumist).

Loo sisu on lühidalt – Eesti riik on loonud hulganisti e-teenuseid, kuid kasutajaid neil pole. Sama on ka digiallkirja ja ID-kaardiga – suurt keegi peale pankade ei kasuta neid (tõsi küll, isikutuvastamiseks kasutatakse ID-kaarti järjest rohkem).

Kahjuks pean sellele loole kahe käega alla kirjutama – digiallkirja mitte kasutades. Tundub, nagu oleks suur osa Eesti riigi e-teenustest välja käidud visionääride suurepäraste ideedena – millele on seejärel lennanud peale keskpäraste ametnike ja nirude projektijuhtide kari, kes üritavad oma elu maksimaalselt lihtsustada. Tegema on palgatud kõige odavam pakkuja, kes veel üritab kulusid maksimaalselt kokku hoida et natukenegi kasu saada. Ja nii ongi tulemuseks käkk, mille puhul ametnikud saavad linnukese kirja ja ministeeriumi PR-inimesed saavad kokku kutsuda pressikonverentsi ja taguda E-stonia plekktrummi.

Ning sinnapaika see teenus jääb. Kuivõrd riik ei taha investeerida ei vigade parandusse pärast garantiiperioodi lõppemist ega supporti, siis ei taha ei kasutajad ega arendajad portaali/teenust aktiivselt kasutada. Sageli eeldatakse, et kui üks versioon on väljas, siis sellest piisab – portaal on ju olemas, saate kasutada, mis te virisete?

Aga lootusetult halb navigatsioon, olematu tugi, puudulik dokumentatsioon, halb integratsioon, standarditele mittevastavus? Isegi Eesti riigi suurprojektiks kuulutatud X-tee… nojah, küsige firmadelt, kes on X-tee jaoks teenuseid teinud – mida te arvate X-tee dokumentatsioonist, vastavusest standarditele ja Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse toest arendajatele? Kui küsite müügimehelt, siis saate vastuseks standardmöla – kui hea ja kogenud on nende firma X-tee kasutamises. Aga arendajalt saate vastuseks roppu sõimu. Aeglane, ebastandardne – ja enamasti mõttetult keerukate ja läbimõtlemata nõuetega (tõsi küll, vähemalt viimane on taas ebakompetentsete ametnike süü).

Või ID-kaart. Kui kaua meil on see õieti olnud, alates 2002. aastast? Ning alles eelmise ja selle aasta jooksul on ID-kaardi kasutamiseks vajalik Windowsi tarkvara saanud vigadest enam-vähem lahti, seejuures suuresti tänu paari erafirma ja -isiku entusiasmile. Linuxil ja Macil on asjad samuti kuuldavasti paranenud – ei kasuta neid, ei tea.

Olen varem kirjutanud rant’i ID-kaardi jaoks tarkvara arendamisest. Mis siiani on meeles – ja hämmastab – oli Sertifitseerumiskeskuse töötajate suhtumine. Ah teil on abi vaja? Kontakteeruge selle firmaga, nemad on seda teinud. Pole meie asi teid abistada.

Loodetavasti on nüüd, enam kui aasta hiljem, asjad paranenud. Aga kahtlen. Tsiteerides tuttava vestlust ühe IT-firma omanikuga:

– “Miks küll need riigi IT-töötajad nii kehvad on?”
– “Ära virise, sa oled ju kõik head IT-töölised oma firmasse üle ostnud.”

Või ala, millega mul on hiljuti päris palju tegemist olnud, tervishoid – haigekassa, sotsiaalministeerium ja e-tervis.

Haigekassa võtab aruandeid perearstidelt vastu… arvake, mis formaadis? Viie tab-limited CSV failina, millest kolm on pakitud ARJ’iga (mäletate veel sellist formaati üheksakümnendate algusest?). See on koht, kus veebiteenused (SOAP!) oleksid ideaalsed. Aga HK ei soovi ilmselt muudatusi teha, vana süsteem ju töötab. Mis sest, et validaator on kretiine, formaat idiootne ja suur osa saadetavast infost on tegelikult mittevajalik. Aga nii on ja ilmselt ka jääb esialgu…

Sotsiaalministeerium/Tervise Arengu Instituut. Andmed uploaditakse Exceli failina – taaskord, ideaalne oleks SOAP. Tööga seotud probleemides olen palunud neilt abi kaks korda – esimene kord vähemalt vastati kirjadele, teine kord pole suudetud kolme nädala jooksul vastata. Seejuures on vastus, mis mu probleemi lahendaks, nii umbes kolm rida nende IT-spetsialistilt. Lahe.

Ja viimaks e-tervis. Idee on ju suurepärane – aga teostamine… mõisa köis, las lohiseb. Pool funktsionaalsusest/nõuetest on ametnike seljataguse kindlustamiseks. Projekt on hilinenud, kiirustatakse. Finantseerimine on kohati ebaselge, eesmärgid on ametnikel ja tervishoiutöötajatel erinevad. Ja nii edasi. Aga e-tervise suhtes mul on siiski lootust, et asi laheneb hästi, ehkki väga tõenäoliselt mitte tähtajaks.

---

Kuid siiski, Eesti on IT alal teinud suuri edusamme, lihtsalt koordineeritus võiks olla parem. Rohkem rõhku tuleb panna tehnoloogiatele, mis on ajakohased, jätkusuutlikud, kiired ja standarditele vastavad. Seejuures – avatud, reaalsetele standarditele mitte mingi suvalise Saksa firma poolt kirjutatud dokumendis olevatele. Dokumentatsioon ja tugi arendajatele. Omavahel korralikult seostatud teenused (integratsioon!) – seejuures ka keskne koht nende leidmiseks (miks ei tehta näiteks poolsuletud wikit? Lugeda saavad kõik, aga muuta ainult kindlad kasutajad, ID-kaardiga idendituna. Dokumentatsioon, kogemused, abi).

Rohkem… riiklikku ja riigimehelikku mõtlemist. Mitte iga ministeeriumi ja allasutuse omaette nokitsemist – vaid pikaajaline strateegia, püsiplaan. Ja mitte üldsõnaline möla, vaid reaalsed projektid, eesmärgid, arengusuunad. Võimalik, et kusagil on need tegelikult olemas – kus?

Äkki oleks tõesti aeg luua IT-ministeerium (innovatsiooniministeerium?), kes koordineeriks seda kõike? Kirjutaks ette võrgupakkujatele, et nad peavad hakkama muu maailmaga võrreldavaid kiirusi pakkuma (Rootsis oli seitse aastat tagasi kodudes 10mbit/s sümmeetriline ühendus, nüüd on kohati 100mbit. Meil? 12..15 mbit/s alla, heal juhul 1..2 mbit/s üles. E-stonia, mis siin rääkidagi). Kehtestaks strateegiad, standardid, parameetrid. Oleks püsivuse kandja Eesti IT’s.

Tjahh…