…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-04-24

Lugemispäevik: Philip Pullman "Inglite torn"

Filed under: Lugemispäevik — Sander @ 10:21:08

IngliteTorn

“Inglite torn”, Philip Pullmani triloogia His Dark Materials teine osa. Originaalis The Subtle Knife, 1997. Eesti keelde tõlkinud Eve Laur. Tiritamm 2004, 287 lehekülge.

Tutvustus Raamatukoi raamatupoest:

Will on 12-aastane. Ta on äsja tapnud inimese. Tal pole kelleltki abi loota, ta on põgenemisteel, kindla kavatsusega leida tõde oma isa kadumise asjaolude kohta.
Siis astub Will läbi universumite vahelise avause teise maailma ja leiab endale kaaslase, väikese kummalise metsiku tüdruku Lyra, keda lugeja tunneb triloogia esimesest raamatust. Lyral nagu Willilgi on eesmärk, mille ta on nõuks võtnud iga hinna eest saavutada.
Cittàgazze maailm on kõhedusttekitav ja kummaline paik. Sealsetel tänavatel varitsevad viirastused, kes täiskasvanute hingi söövad, taevast aga kostab inglite tiivalööke.
Ja salapärane Inglite torn varjab Cittàgazze kõige suuremat saladust, instrumenti, mille kättesaamiseks inimesed paljudest maailmadest on valmis tapma…

Kui triloogia esimene osa oli viisakalt öeldes “nõrk”, siis teine osa on oluliselt parem – eelkõige sellepärast, et autoril on olnud rohkem aega panustada tegelaste ning tegevuskohtade kirjeldustele ja sisekaemustele. Esimeses osas oli enamus raamatust hüplemine ühest kohast teise, pidevad uute tegelaste sisse toomised ja uutesse kohtadesse minemine.  Will on huvitav tegelane ning ka Lyra pole enam ainult närvidelekäiv kõiketeadja plikatirts. Raamat on tumedam ja tõsisem, comic relief ei järgne enam igale süngele sündmusele. Julgemalt uuritakse teemasid, mis lastekirjanduses on sageli tabudeks (Willi ema hullus, positiivsete kangelaste surmad jne).

Kahjuks on tõlge veidi kehvem kui eelmisel raamatul. Tundub, et tõlkija on jäänud ajahätta – ja samamoodi toimetaja. Ühte lauset lugesin kolm korda üle, ikkagi aru saamata mida sellega mõeldi. Päris mitmed kirjavead jäid silma, enamus neist tüüpilised “kaks klahvi korraga”-vead.

Tänan Lehorit selle ja teiste raamatute laenamise eest!

Soovitus: Kui esimene osa oli sinu jaoks hea või vähemalt talutav, loe ka see läbi.

2008-04-16

Lugemispäevik: Brian Herbert & Kevin J. Anderson "Sandworms of Dune"

Filed under: Lugemispäevik — Sander @ 11:36:53

SandwormsofDuneBrian Herbert & Kevin J. Anderson “Sandworms of Dune”. 496 lehte, 2007.

NB! Sissekanne sisaldab spoilereid; kui sa plaanid seda raamatut lugeda, siis ära praegust kirjatükki edasi loe.

“Dune 7” teine (esimene oli Hunters of Dune) ja kogu Düüni-seeria viimane raamat, vähemalt siiani. Oletada võib, et mõne aja pärast leiab Brian Herbert veel mõned Frank Herberti märkmed ja kuulutab et tahab isa soovil seeria tõelise lõpuni viia.

Sandworms of Dune esimene pool – või isegi kolmveerand – on eelmisest raamatust peajagu üle. Võimalik, et minu jaoks on tegemist isegi algse Düüni enda järel paremuselt teise kirjutisega Duneversumis. Tegevus on hoogne, kuid samas sisukas, story‘t ei tooda ohvriks lõpututele võitlusstseenidele a la Salvatore. Tunda võib küll teiste hiljutiste raamatute-filmide päris tugevat mõju – Matrix, Harry Potteri raamatud, vanematest Isaac Asimovi Robot City seeria – aga see ei ole häiriv.

Kuid järsk taseme langus toimub raamatu lõpus. Thufir Hawat ja rabi olid face dancerid? Doh! Duncan Idaho on ultimatiivne Kwisatz Haderach – milline üllatus, selle poole suunduti juba neljandas Düüni raamatus, God Emperor of Dune.

Ebameeldiv on see, kuidas vägisi üritatakse lõpus emotsioone lugejast välja pigistada. Alia surm paruni käe läbi, Miles Teg’i asjatu eneseohverdus, Waff’i ärasöömine, Leto II “mao sisse minek”, Paulide võitlus, Chani “ärkamine” Pauli suremise ajal, Duncan Idaho muutumine, Erasmuse surmasoov… kõik sündmused mõjuvad kuidagi üledramatiseeritult, ebaloomulikult. Romaan oleks tagasihoidlikumast – või pikemast – kliimaksist ainult võitnud. Praegu toimuvad kõik olulised sündmused kiirelt üksteise järel, varjutades ja segades üksteist.

Veidi rohkem oleks tahtnud ka tegelaskujude väljajoonistamist – aga ilmselt ei olnud selle jaoks lihtsalt ruumi, tegelaste hulk oli nõnda suur. Nii on ainsana enam kui üheplaaniline ainult reeturist Suk-doktori Wellington Yueh ghola, kes ülesäratatuna süümepiinade käes vaevleb – võibolla ka Miles Teg. Nagu eelmises raamatus, oleks võinud ka selles kõrvalliinide hulk ja sisu läbimõeldum, Waff’i pikk veemadude aretamine, Edriku pikk jaht vürtsile jm olid suhteliselt väheolulised.

Ning totaalne fopaa on Oracle of Time sissetoomine – kõik läheb heade jaoks sitasti, paistab et pahad võidavad – aga toome sisse üleloomuliku väe, kes lööb vasaku käega kõik vastased auti ja kannab heade kosmoselaevad vajalikku kohta. Jah. Kindlasti. See on hea ja originaalne idee…

Taaskord, tänud Kajale raamatu laenamise eest.

Soovitus: kui eelmised Düüni raamatud loetud ja meeldisid – loe kindlasti ka see läbi, saad loo lõpuni. Siiski on see üks paremaid Düüni seeria raamatuid. Aga samas, on ka paremaid sarju ja raamatuid mida lugeda.

2008-04-10

Lugemispäevik: Brian Herbert & Kevin J. Anderson "Hunters of Dune"

Filed under: Lugemispäevik — Sander @ 12:04:43
Tags: , , , ,

HuntersCover-UK2Brian Herbert & Kevin J. Anderson Hunters of Dune, 2006. 528 lehekülge.

Nn. “Dune 7” esimene osa, teine on kogu Düüni-seeriat lõpetav Sandworms of Dune. Väidetavasti kirjutatud Frank Herberti märkmete põhjal, mis leiti aastaid pärast tema surma.

Stiili poolest on Hunters of Dune väga hüplik, erinedes üsna oluliselt Frank Herberti raamatutest. Autorid on läinud sama teed, mis nõrgestab Robert Jordani Wheel of Time hilisemaid raamatuid – sisse on toodud palju tegelasi ja tegevusliine, nende kõikide kirjeldamiseks kulub nii palju aega, et reaalne story kulgeb edasi teosammuga.

Mitmed tegelased ja tegevusliinid tunduvad olevat sisse toodud ainult raamatu “täiteks” – näiteks Uxtali liini ülipõhjalikud kirjeldused, selle asemel et tuua parun Harkonneni ja Pauli gholad suhteliselt kiirelt, ühe peatüki jooksul sisse. Samamoodi on Bene Gesseriti (Sisterhood) Doria ja Bellonda vaenutsemine ja surm igavad ning looga mitteseotud.

Raamat suutis mind haarata alles teises pooles, kui tegevus veidi hoogsamaks läks. See võis olla ka eelmiste raamatute ja selle vahele jäänud pea pooleaastasest pausist. Võimalik, et seeriale oleks ainult kasuks tulnud, kui kahe “Dune 7” raamatu asemel oleks kirjutatud üks ja vastavalt mahtu umbes nii kolmandiku kuni poole võrra vähendatud. Kindlalt seda enne viimase raamatu lugemist väita ei julge.

Tänud Kajale selle ja teiste Düüni järgede laenamise eest!

Soovitus: kui eelmised Düüni raamatud meeldisid, siis loe vähemalt selleks, et lugu loogilise lõpuni saada. Muidu ära vaevu, Brian Herbert ja Kevin J. Anderson ei ole nii head kirjanikud kui Frank Herbert.

« Eelmine lehekülgJärgmine lehekülg »

Create a free website or blog at WordPress.com.