…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-06-02

Lugemispäevik: George R. R. Martin "Kuningate heitlus", esimene raamat

Filed under: Lugemispäevik — Sander @ 11:03:17

KuningateHeitlus

George R. R. Martin, “Kuningate heitlus”, esimene raamat. Originaalis A Clash of Kings, 1999 (pane tähele, e.k. ilmuvad originaalraamatud kahe osana). Eesti keelde tõlkinud Mario Kivistik.

Kirjeldus ja pilt Varraku kodulehelt:

Raudtroon on taas ühendatud, kuid kuningas Robert on surnud, tema lesest on saanud ta mälestuse reetur ning ellujäänud vennad sõdivad üksteisega. Isand Eddard Stark on samuti surnud, tema tütar Sansa aga kihlatud isa tapja poja Joffreyga. Joffrey on nüüd laps-kuningas, kuninganna Cersei aga regent ning tundub, et sõda on vältimatu. Punane komeet öötaevas ennustab mõrvu ja sõda. Lisaks tundub, et lõpule hakkab jõudma pikim suvi, mida mäletatakse – suvi, mis on kestnud kümme aastat. Kardetakse, et sellele järgnev talv on veelgi pikem ning sellel talvel tuleb karta veel muidki vaenlasi peale elavate.

Üritasin inglise keeles sarja Song of Ice and Fire vist kolmel korral lugeda. Viimasel korral sain isegi kolmanda raamatu teise poolde või neljanda algusesse, enne kui pooleli jätsin. Ning iga kord olen esimesest raamatust vaimustuses olnud – ja teisest samuti. Miks ma siis sarja lugemise pooleli jätsin – lugejana, kes loeb tavaliselt ka saastad sarjad lõpuni, lihtsalt et need läbi saada.

Martin on suurpärane tegelaste kirjeldaja. Tema loodud tegelased on isikupärased, meeldejäävad ja usutavad. Kahjuks aga mingil hetkel ei suuda Martin enam selle tegelasega mitte midagi teha – ning see ilusti välja joonistatud tegevuskuju jääb taustale, selleks et aeg-ajalt nagu kohustusena kirjutatud peatükis korraks läbi vilksata. Autor toob aga sisse uue tegelase, keda siis ilusti kirjeldada saab.

Sarja raamatuid järjest lugedes muutub see minu jaoks mingil hetkel järjest häirivamaks. Loodetavasti nüüd, eesti keeles lugedes, suudan seda probleemi vältida, raamatute ilmumise suure ajavahe tõttu – tõenäoliselt ilmub kaks, kõige rohkem kolm raamatut aastas – Kivistik lihtsalt ei jõua kiiremini. Ning loomulikult on George R. R. Martinil seitsmeosalisena planeeritud sarjast viimased kolm raamatut ka veel kirjutamata.

Sari on ise üks fantaasiakirjanduse massiivsemaid ja kaalukamaid ka sisu mõttes. Selgelt täiskasvanud lugejale suunatud, tabuteemasid kartuseta käsitlev sari on mitmete ulme-edetabelite tipus, edestades tihti ka Sõrmuste Isandat. Ise pean Robert Jordani Wheel of Time seeria esimest kuut-seitset raamatut Martini seeriast paremaks – eks näis, kas Martin suudab hoida kõrget taset seeria lõpuni, Jordan kahjuks ei suutnud (katastroofiline kümnes osa, Crossroads of Twilight) ning näeb ka seda kas Varrak suudab Song of Ice and Fire lõpuni avaldada – Tiritamm sai WoT’st ühe raamatu välja ning pärast seda on juba aastaid vaikus, lubadustest hoolimata.

“Kuningate heitluse” esimene raamat on endiselt suuresti vägede paikanihutamine ning tulevaseks tapluseks mõõkade ihumine. Hea ja hästi loetav, ehkki tegevust sisaldab raamat üpriski vähe. Kindlasti ostan ka raamatu teise osa ja väga tõenäoliselt kogu sarja.

Tõlge on väga hea, nagu Mario Kivistikul ikka. Hüperioni-seeria lugemist mõnevõrra häirinud liiga mehhaanilisena mõjunud lauseehitust ei märganud – ei oska öelda, kas asi oli autoris, tõlkijas või minus, so, kas ma olen lihtsalt Kivistiku stiiliga harjunud.

Soovitus: kui sa ennast fantaasiakirjanduse sõbraks pead, siis see sari on praktiliselt kohustuslik. Teistele tugevalt soovitatav, stiililt meenutab George R. R. Martin mõnevõrra Gabriel García Márquezi või William Faulknerit.

2008-05-20

Lugemispäevik: Robin Hobb "Soldier Son Trilogy"

Filed under: Lugemispäevik — Sander @ 11:32:13

robin_Hobb_-_Shaman's_Crossing_Cover

Robin Hobb. Soldier Son Trilogy.

Ootasin selle seeria lugemist juba ammu – Robin Hobbi eelmised teosed andsid lootust et tuleb midagi väga-väga head. Ka olin  läbi lugenud triloogia esimese raamatu kohe pärast selle ilmumist ning ei saanud öelda muud, kui “suurepärane”.

Seetõttu olin üpris imestunud kui paari nädala eest mainisin et plaanin seda seeriat lugeda – ja L., keda teadsin Robin Hobbi fänn olevat, ütles et tema pettus üsna tugevalt. Ootamatu, esimene raamat oli ju väga hea…

Ja seda arvasin ma ka pärast esimese osa ülelugemist. Raamat oli huvitav, lausa neelasin seda. Tegelased olid hästi kujutatud, ajastu, kus tegevus toimus, ei olnud fantaasiaraamatule tavapärane – koloniaalse imperialismi ajajärk, algelised püssid, pinged uusaadlike ja vanade aadliperekondade vahel, kultuuriidentiteeti kaotavad plainsmen’id jne. Süžee oli võibolla veidi tavapärane – poiss saadetakse kooli, kus tekivad erinevad fraktsioonid, mõned tegelased on bully’d, teised on head – aga liiga äraleierdatud see pole ja Hobb oskab piisavalt hästi kirjutada, et liigset tavastampidesse laskumist vältida. Kokkuvõtvalt, Hobb oma parimas hoos, samal kõrgel tasemel nagu Farseeri triloogia.

Lootsin, et samamoodi läheb edasi ka teises ja kolmandas raamatus… aga ma pidin pettuma. Tundus, nagu Hobb oleks sügavalt veendunud, et ta peab kirjutama kolm raamatut – samas oli sisu olemas ainult kahe raamatu jaoks. Mõttetu venitamine igal pool kus vähegi sai, loole tegelikult mittevajalikud tegelased (Amzil!) ja nii edasi.

Omaette ebameeldivus oli see, millise naudinguga autor rõhutas Nevare ja teiste Great Man’ide paksust. Kas tõesti oli pidevalt vaja üksikasjalikult kirjeldada, kuidas rippuvate nahavoltide vahelt hooldajad ettevaatlikult kogu niiskuse ära kuivatasid, kuidas enamiku ajast need šamaanid mõtlevad ainult pidevale õgimisele jne? Ma saan aru, et idee “paksus == võlujõud” eeldab ülipakse inimesi, aga kas seda on pidevalt vaja kirjeldada? Või oli see osa raamatu pikemaks venitamisest?

Kindlasti oleks võinud parem olla triloogia lõpp – ehkki Hobb on ka varasemates raamatutes suure naudinguga kirjutanud ülimalt positiivseid lõppe. Aga… liiga läilaks läks. Alter ego, Soldier Son, on rõõmsalt puuna koos Lisanaga, Nevare ise on taas kõhn ja koos Amziliga, Nevare perekond saab kullakaevanduse pealt suurt tulu, isa annab Nevarele andeks, Kuninga Tee ehitamine lõpetatakse, Spink ja Epiny on õnnelikud ning Spink saab varsti kapteniks ülendatud, pahad saavad karistatud jne… Läila. Väga.

Nii peangi veelkord ütlema, et kokkuvõttes pettusin. Algab triloogia suurepäraselt, aga edasi kulgeb langevas joones. Viimase raamatu teine pool on lihtsalt igav. Kahju.

Soovitus: Esimene raamat on väga heal tasemel, tasub kindlasti lugemist. Teine on enam-vähem, kolmas loe ära ainult sellepärast, et lugu lõpuni saada.

2008-05-06

Lugemispäevik: Philip Pullman "Vaigust kiiker"

Filed under: Lugemispäevik — Sander @ 11:37:13

vaigustKiiker“Vaigust kiiker”. Philip Pullmani triloogia His Dark Materials kolmas osa. Originaalis The Amber Spyglass, 2001. Eesti keelde tõlkinud Eve Laur. Tiritamm 2005, 454 lehekülge.

Tutvustus Raamatukoi raamatupoest:

Triloogia «Tema tumedad ained» kolmandas raamatus «Vaigust kiiker» valmistuvad maailmad otsustavaks heitluseks ja ennustuste järgi on Lyral selles oluline roll. Lord Asriel plaanib suurt sõjakäiku taevase Käskija ja tema asevalitseja Metatroni vastu. Inimestele appi tillukesed gallivespialased ja taevast lahkunud mässulised inglid.
«Kuldse kompassi» seiklushimuline Lyra on jõudmas murdeikka ning peab üle elama suuri muutusi nii iseendas kui ümbritsevates maailmades. Kõige raskemaks kujuneb Lyra ja Willi teekond Surnute maailma, et leida Lyra lapsepõlvesõber Roger.
«Vaigust kiiker» ei ole pelgalt seiklusjutt, vaid ka inimkonna vanimast draamast, hea ja kurja vahelisest võitlusest, inimeste vastutusest ja valikutest.
Pullman on kirjutanud triloogia lasteraamatu parimatele traditsioonidele toetudes, olles samas omalaadne, võimas lugu ja meelejääv lugemiselamus igale eale.

Triloogia esimene osa mulle ei meeldinud, teine meeldis. Kolmas oli nii… oli kah. Selgelt nõrgem kui teine osa, selline “aga-on-vaja-lugu-lõpetada” raamat. Üldse ei imestaks, kui Pullman mõne aja pärast tuleks välja Lyra ja/või Will’i edasistest seiklustest rääkiva seeriaga.

Peab tunnistama, et raamat oli lihtsalt igav. Liiga sageli oli “milline kuradi lollus” momente, näiteks mulefade kummaline/võimatu anatoomia, gallivespiaanlaste suurus, kogu allmaailma minek jne. Osaliselt muidugi  seetõttu, et ma ei kuulu kindlasti selle raamatu sihtgrupi, varateismeliste, hulka. Raamatu ja triloogia lõpp oli iseenesest meeldiv, ma kartsin standardset lasteraamatu “happy-happy-happy” stiilis asja.

Tõlge oli ladus, teise osa tõlkes olnud kiirustamisprobleeme ei olnud märgata. Miks ei tõlgitud raamatu pealkirja õieti, so. “Merevaigust kiiker”? Kujunduses ei mahtunud pealkiri kaanele ära? Merevaik ja vaik on siiski radikaalselt erinevad materjalid, hoolimata sellest et esimene pärineb teisest. Minu ettekujutusse tuli pealkirjast küll kleepuv männivaigust kiiker, kuhu käed kinni jäävad, ja mitte tugevate merevaigust läätsedega kiiker.

Tänan Lehorit triloogia laenamise eest.

Soovitus: sama mis eelmisel osal. Kui eelmised meeldisid, siis loe läbi ka see, muidu ära vaevu.

« Eelmine lehekülgJärgmine lehekülg »

Create a free website or blog at WordPress.com.