…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2013-10-10

Kontsert: Alice Cooper

Filed under: Muusika — Sander @ 15:08:45
Tags:

AliceCooper1 Käisin eile Alice Cooperi kontserdil – hoolimata sellest, et ta/nad on juba neljandat korda Eestis, ei olnud varem õnnestunud kuulata—näha.

Alice Cooper, shock-rocki kuningas, on artistina mulle alati meeldinud – ehkki enamasti tema algaegade periood, seitsmekümnendate ajastu.

1988. aastal tulnud ja ehk meie publiku jaoks tema tuntuim superhitt “Poison” on küll korralik lugu, aga… sisemine põlemine puudub. Vähemalt tõestas ta sellega Ojakääru 1983. aasta “Rokkmuusikas” kirjutatud “Tänaseks on Alice Cooper teenitult unustatud.” valeks.

Kõigepealt esinemispaigast. Nimelt toimus kontsert Nokia Kontserdimajas, kuhu mul polnud varem asja olnud.

Võibolla polnud see päris kohane Alice Cooperi taolise esineja, rokk-kontserdi jaoks. Tegemist on siiski nii-öelda klassikalise kontserdisaaliga – madal lava, väike parter enne istmeid jne.

Aga kindlasti oli positiivne helikvaliteet – võrreldes Saku Suurhalli plekktrummiga… jah, kindlasti oli parem. Võibolla mõjus ka kogu kontsert tänu pisemale saalile/parterile lähedasemalt ja isiklikumalt.

Kena oli ka riiete kättesaamise kiirus – praktiliselt ootama ei pidanud. Küll aga pole ilmselgelt saali sisenemise-, oote- ja muud alad mõeldud nii suure hulga publiku jaoks, toidu- ja joogikohtadest rääkimata.

Asukoht on samuti suurepärane võrreldes Saku Suurhalliga – eeldusel, et sa ei tule oma autoga.

AliceCooper2

Alice oli Eestis Raise the Dead tuuri raames. Kitarristina oli bändis hetke parimaks naiskitarristiks peetav Orianthi.

Kontserdil polnud soojendusesinejat – mis oli äärmiselt positiivne. Soojendusartisti olen ma vist nautinud elu jooksul ühel korral – siis, kui Nazareth Deep Purple’t soendas. Kõikidel muudel juhtudel on see olnud häiriv igavus.

Kontsert algas kohe hoogsalt, oma 65 eluaasta kohta oli Alice’l nii häält kui ka liikumist küll ja küll. Esitamisele tulid enamik tema suurematest hittidest – publik laulis neid ilusti ja hoogsalt kaasa. Võibolla oleks võinud rohkem olla seitsmekümnendate lugusid – näiteks Halo of Flies.

AliceCooper3Show’d oli ka maailm – Alice ise tegi pulli, traditsioonilised hullusärgid-kostüümid, giljotiinist rääkimata. Publikusse pisiasjade loopimine, laval muusikute taga ajamine, raha mõõga otsas ja nii edasi. Veidi mõjus ehk lapsikuna, aga noh, Alice’lt me ju seda ootamegi. Ja pealegi, tänapäeva publikut on tunduvalt raskem šokeerida kui seitsmekümnendate alguse lillelapsi.

Veidi kummaliselt mõjusid “kummardused lahkunud iidolitele” – Jim Morrison, Jimi Hendrix, John Lennon, Keith Moon. Miks just nemad ja miks need laulud? Kui Break On Through’ga sai Alice ilusti hakkama, siis biitlitelt oleks küll võinud midagi muud valida peale magusläige Revolutioni, Helter Skelter näiteks. Samamoodi My Generation pigem rõhutas Alice Cooperi nõrgemat vokaali kui Roger Daltreyl.

Aga samas, Jimi Hendrixist parema vokaaliga polnud Alicel mingit probleemi, natürlich.

Bänd mängis Alice’ga ilusti kaasa ja paistis esinemist nautivat. Orianthi mingit erilist muljet ei jätnud, eriti visuaalset külge välja arvates.

Eraldi peab ära mainima Glen Sobelit trummidel, kes visuaalselt oli küll kaugel taga taustal, aga sellest hoolimata loopis trummipulki, keerutas neid vahepeal peale igat lööki ja tegi muud pulli.

Pikka juttu kokku võttes, igati rahul et käidud sai. Kui Alice uuesti peaks tulema Eestisse, siis igatahes mõtleks tõsiselt veel korra tema vaatamisele.

Lõpetuseks, laulude nimestik (siit – seal on ka lingid Alice Cooperi (kontsert-)videotele):

The Underture
Hello Hooray (Judy Collins cover)
House of Fire
No More Mr. Nice Guy
Under My Wheels
I’ll Bite Your Face Off
Billion Dollar Babies
Caffeine
Department of Youth
Hey Stoopid
Dirty Diamonds (including drum solo)
Welcome to My Nightmare
Go to Hell
He’s Back (The Man Behind the Mask)
Feed My Frankenstein
Ballad of Dwight Fry
Killer (excerpt only)
I Love the Dead
Under the Bed
(covers introduction)
Break On Through (to the Other Side) (The Doors cover)
Revolution (The Beatles cover)
Foxy Lady (The Jimi Hendrix Experience cover)
My Generation (The Who cover)
I’m Eighteen
Poison
Encore:
School’s Out (With "Another Brick in the Wall Part 2" by Pink Floyd snippet)

1 kommentaar »

  1. Go to Hell on mu lemmik laul Alice Cooper :)

    kommentaar kirjutas Oglinda De Vest (@OglindaDeVest) — 2014-01-03 @ 12:30:23 | Vasta


RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.