…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2010-03-24

Eesti riigi IT-süsteemidest, taaskord

Filed under: Eesti,Infotehnoloogia,Rant — Sander @ 13:52:07

  USA üks esimesi astronaute John Glenn on öelnud:

I guess the question I’m asked the most often is: "When you were sitting in that capsule listening to the count-down, how did you feel?" Well, the answer to that one is easy. I felt exactly how you would feel if you were getting ready to launch and knew you were sitting on top of two million parts — all built by the lowest bidder on a government contract.”

See tsitaat sobib suurepäraselt ka Eesti riigi infosüsteemide kohta.

Riigikontroll leidis oma osalises auditis, et “arendusprojekt suudeti ellu viia tähtaegselt, kavandatud mahu ja funktsionaalsusega vaid pooltel juhtudel.” Iseenesest on see ju küllaltki hea tulemus – teatavasti jaotuvad IT-projektid nendeks, mis lähevad veidi üle aja, ja nendeks, mis lähevad palju üle aja.

Aga kus siis tegelikult probleem on? Oskused on ju meie riigis olemas – loomulikult on palju soss-seppasid, kuid kus neid ei oleks. Kuid miks tuleb ka ennast kehtestanud firmadelt järjest käkke?

Alati, kui tuleb juttu ajakirjanduses sellest, et odavaim pakkumine ei pruugi parim olla, siis tuleb kommentaar ka riigiametnikult, kes ütleb et kas praeguste seaduste juures ei saagi muudmoodi käituda kui aksepteerida odavaim kvalifitseerunud pakkumine – või siis udujutt sellest, et tegelikult kaaluti ka kõiki muid detaile. Kommentaariumis tuleb alati keegi, kes ütleb et tegelikult tuleb koostada pakkumine “õieti” ja siis saadakse ka parem tulemus.

Kuid ikkagi tulevad millegipärast riigi veebilehtedest, registritest ja infosüsteemidest parajad käkid. Hakkasin siia ka näiteid ritta laduma – aeglastest registritest, kus otsing tegelikult ei tööta, lehtedest, kus sinu sessioon pannakse cookie’sse ja tagasitulekul sellele lehele leitakse et sinu sessioonis on lõpetamata otsing ja alustatakse seda automaatselt uuesti, lehtedest, kus vajaliku dokumendi leidmiseks tuleb teada selle majasisest numbrit, lehtedest, kus navigeerimiseks tuleb minna automaatselt genereeritud sitemappi, sest menüüdes vajalik leht puudub, lehtedest, kus… Kustutasin lõpuks nimekirja ära, ei taha liiga palju vaenlasi ka tekitada. Teinud on ju kõik nii hästi kui oskavad.

Firma eesmärk on raha teenida. Kuivõrd võidab odavaim pakkumine, siis tehakse tõesti barebone pakkumine, nii vähe kui võimalik – kuid selle pealt tahaks ju ka kasumit saada. Kust saab kokku hoida?

Standardsed tööd tarkvaraarenduses on järgmised:

  1. Analüüs
  2. Arhitektuur
  3. Projektijuhtimine
  4. Programmeerimine
  5. Testimine

Programmeerimise pealt praktiliselt ei saa raha kokku hoida – kui on vaja x funktsionaalsust, siis kulub selle peale ka paratamatult y rida koodi ja/või z tundi aega. Sa võid ju käskida kiiremini programmeerida, kuid see tõesti ei ole võimalik.

Kuid kõigi ülejäänud tööde pealt saab kokku hoida. Analüüs tehakse nii kibekähku kui võimalik (sellest veidi rohkem juttu allpool), arhitektuur viksitakse maha eelmiste projektide pealt, projektijuhtimisele pannakse pool tundi nädalas… ning siis tuleb suurim kokkuhoiu allikas – testimine. Küll loodetakse, et “meie programmeerijad on nii professionaalsed, et ei tee vigasid”, küll leitakse, et põhifunktsionaalsus töötab, paneme üles, klient testib ise töö käigus… aga vigadeta tarkvara tõesti ei ole olemas.

Professionaalne testija leiab vigasid, mida klient ei oskagi vaadata – ja kontrollib ka funktsionaalsust, kiirust ning kasutajasõbralikkust. Aga kõik see võtab kallist-kallist aega. Otsene rahaline kahju – ja nii jõuamegi olukorda, kus üles pannakse praktiliselt testimata süsteem. Loomulikult ei või sellisest süsteemist oodata ei töökindlust ega korrektset funktsionaalsust.

Kogu süüd kindlasti ei saa tegija peale lükata. Väga palju sõltub ka tellijast – kas ta oskab probleemi, soovitud funktsionaalsust jms korrektselt ja arusaadavalt kirjeldada. Teha analüütikule selgeks, mida ta tegelikult ootab ja soovib – ning analüütik peab olema piisavalt ülbe, et öelda (aga viisakalt) tellijale, kui ta loll on ja mitte aksepteerima vaikides idiootseid nõudeid.

Siinkohas lihtsalt ei saa ilma näideteta, aga olgu need siis vähemalt anonüümsed.

  • ***ministeeriumi kontaktile, peatellijast tibinasele, saadetakse ülikeeruka andmekogumislehe kujundatud mock – CSS, HTML, JavaScript, pildid, the whole deal. Ta saadab vastu oma aksepti – kuid päev hiljem hakkab ta rääkima mingitest mustadest täppidest pealkirjade ees ja muidu täiesti arusaamatut juttu ajama. Tiim on hullumas. Mis pikema uurimise peale selgub – tibi ei taibanud temale saadetud zip-failiga teha muud, kui klikkida seal oleval HTML-failil. Mille peale brauseris avanes see HTML-fail ilma kaasasolnud CSS’i ja JavaScriptita…. valge taustaga standard-HTML elemente täis leht.
  • Üks Eesti ülikoole soovib suurt rakendust, olles ette veendunud, et see on võimalik ainult Oracle HTML DB’s (või oli see juba Apex – või mõni muu nimetus, mille all Oracle on püüdnud seda mõttetust turustada). Ülikooli IT-juht on sügavalt veendunud, et tema on guru ja kõik teised on lollid. Kahjuks ei suuda ta selgitada, milleks on rakendust tegelikult vaja – ning muudab oma seletust praktiliselt iga päev. Kord on tegu tööaja aruandlusega, kord on õppeinfosüsteem, siis aga hoopiski raamatupidamisfunktsionaalsus… Tellija ülbus ning käitumine viisid kokkuvõttes selleni, et rakenduse esmase tegemise eest vastutavad isikud lahkusid firmast.
  • Taas ***ministeerium. Rakenduse eest vastutav projektijuht kaob kolmeks nädalaks, seejuures ei teata ka ministeeriumis, kus see mees on. Pärast tagasijõudmist öeldakse, et ta oli “haiguslehel”, kuid muudest allikatest selgub, et antud isiku punasel ninal nohuga küll pistmist ei ole…
  • Praktiliselt viimane koosolek enne lõplikku rakenduse üleandmist. Klient hakkab äkitselt seletama täiendavast administreerimisfunktsionaalsusest – tegija poolseid armetuid “aga sellest pole ju siiani sõnagi juttu olnud” pareeritakse lausega “see ju enesestmõistetav! Ilma selleta ei saa me kuidagi tööd vastu võtta.” Kuna firma soovib ka tulevikus riigihangetel osaleda, siis tuleb hambaid kiristada ja edasi teenida.

Olen seda varemgi kusagil kirjutanud – IT-firma juht kurdab, et riigiametis on IT-tööl lollpead. Sellele vastab teise firma juhtivkohal olev töötaja “Aga miks sa siis oled kõik paremad riigilt endale üle meelitanud?”. Samuti varem läbi käinud – tuttav kommenteerib Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse (RIA) kohta, et ta tunneb sealt pooli inimesi – need on tema kursuselt need, kes ei saanud erafirmades hakkama või on liiga laisad et firmatööd teha. Ning veel kolmandalt tuttavalt – ***ministeeriumi süsteemihaldur teeb päevas umbes poolteist tundi palgatööd, ülejäänud aja tegeleb oma pisifirmaga, loob “Mees & Koer, Ltd” jaoks veebilehti.

Loomulikult on riigi palgal üliprofessionaalseid, usinaid ja ausaid, visiooniga IT-inimesi ja mitte vähe. Tahaks loota, et masu on sundinud ka riigi poolel teatud korrektiive tegema. Ning tahaks loota, et suured ebaõnnestumised ja riigikontrolli märkused omavad mingisugust mõju. Jah. Tahaks loota.

Samas, osalesime firmaga ühe andmekogu hankel. Tegemist oli süsteemiga, mis pärast loomist jääb aastakümneteks tarvitusse. Me ei võitnud – võitis hoopiski tundmatu pisifirma, mis pakkus müstiliselt odavat hinda. Kes teab, äkki teevad ikkagi hea asja… aga miskipärast ma ei usu seda.

3 kommentaari »

  1. nõus
    aga ma arvan et nõrk testimine jääb tihti ajapuuduse taha. arendus/reliis venib erinevatel põhjustel ja seda testimisaja arvelt.
    Kuulsin kuskilt ettepanekut, et riigihangetel võiks kohe kõige kallima pakkumise ja kõige odavama pakkumise eemaldada

    kommentaar kirjutas marko — 2010-03-24 @ 16:06:24 | Vasta

  2. Tõesti hetkel on olnud mentaliteet, et testmise ning kvaliteedi osas hoitakse raha kokku. Minu arust peaksid riigihangetes olema kindel nõue sees, et testimine peaks olema kohustuslik ehk siis tellija on huvitatud kvaliteetsest teenusest/rakendusest.

    Isegi kui tööde teostaja sooviks teostada kvaliteetset rakendust peavad nad konkureerima firmadega kes seda ei soovi tagada ning tuleb seega kokkuhoida testimise pealt.

    See on sama nagu maja ehitusega, et kas sa tellid järelvalve või mitte. Kui ei telli, siis vastutad tellijana ise selle tulemuse eest.

    Aga õnneks on viimasel ajal piisavalt näha milleni selline jama viib: digiretsept, elisa, id-kaart, töötukassa, digilugu. Osadel suuremad ja teistel väiksemad jamad aga läbivalt on tunda, et testimist või kvaliteetijuhtimisest jäi kõvasti puudu. Isegi see on viga kui kasutajatel on raske antud funktsionaalsusi kasutada ehk siis kasutatavus on allapoole igasugust arvestust.

    kommentaar kirjutas Margo — 2010-04-06 @ 10:34:08 | Vasta

  3. Minu kogemus on ka selline, et kogu häda hakkab sellest et arhidektid ja analüüitkud ei ütle kliendile kohe idiootsete või lihtsalt ebamõistlike nõuete peale et neid ei saa täita, vähemalt mitte selle raha eest mis tootest makstakse. Projektijuht ajab ümarat juttu, ütleb jajah ja siis ülejäänud tehniline rahvas peab kuidagi selle idiootsusega toime tulema. Teine pool sellest, eriti projektides kus võetakse kasutusele valmis toodet, on see et riik on täiesti paindumatu. Enne saetakse toode 10ks jupiks ja keevitatakse imelike nurkade all kokku kui kaalutakse protsessi muutmist.

    kommentaar kirjutas Analüütik — 2010-04-17 @ 08:50:37 | Vasta


RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.