…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-09-29

Muusika: algesitused ja coverid. Esimene osa: kehvem kui originaal

Filed under: Muusika — Sander @ 09:37:00

Käesolev postitus on suuresti tingitud kahest üsna kaua aega tagasi toimunud sündmusest – mu tuttav oli ülimalt üllatunud kui kuulis minult, et “Behind Blue Eyes” ei olegi Limp Bizkiti originaal – ja teisena, kui üks Eesti ajakirjanikuhakatis kires kuidas Lenny Kravitz on suurepärane laulukirjutaja ning tõi ühena näidetest ära laulu “American Woman”…

Olen juba pikemat aega mõelnud, et peaks kasvõi koolituse mõttes tegema postituse, kus tuntud cover-versiooni juures on ka originaal – seejuures paljud isegi ei tea, et nende lemmikartist ei ole loo autor. Enamasti jääb cover miilikõrguselt alla originaalile – aga sugugi mitte alati. Seetõttu teen lisaks teise postituse, kus järeletehtud lugu on parem kui originaal – muidugi on see subjektiivne, ainult minu arvamus.

Kui mõni lugu on ära ununenud, siis andke palun kommentaarides teada. Loo nime link on Wikipedia artiklile – juhul kui see on olemas – ning nime all olevad lingid on Grooveshark Lite’le, sealt saab loo kenasti kohe ära kuulata ka.

American Woman

The Guess Who
Lenny Kravitz

See ei ole üldsegi mitte Lenny Kravitzi lugu – Lenny ise oli siis lasteaiaealine poisipõnn, kui Kanada bänd The Guess Who selle plaadile pani ja edetabelitesse saatis. Aasta oli siis 1970. Huvitava faktina – lugu sündis, kui bänd lava peal jämmis.

Lenny Kravitz tegi selle loo teise Austin Powersi filmi jaoks. Loo seade on mõnevõrra “karmim” kui originaalil, kuid nagu tavaliselt on Kravitzi toodang tehniliselt hea, aga midagi jääb fiilingus puudu.

Behind Blue Eyes

The Who
Limp Bizkit

Algselt oli The Who lugu mõeldud nende rokkooperisse, kuid ilmus eraldi lauluna 1971. aasta albumil "Who’s Next”. See on siiani üks tuntumaid ja hinnatumaid The Who lugusid.

Huvitaval kombel ei teadnud mina seda lugu – või vähemalt ei seostanud The Who’d sellega, kuni sarjas Buffy the Vampire Slayer esitas seda Anthony Stewart Head (Giles – link esitusele). Teiste artistide seas on seda lugu kaverdanud näiteks Bryan Adams, Sheryl Crow, Suzanne Vega ja The Chieftains.

Limp Bizkit kaverdas selle loo filmi Gothika jaoks. Selle versiooni headuse kohta on ehk kõige paremini öelnud Limp Bizkiti enda endine kitarrist Wes Borland: "This is probably the worst cover ever, and the video is awful. It’s just really embarrassing, and it’s so unbelievably self-indulgent."

Hey Joe

Jimi Hendrix
Deep Purple

Enamikule inimestele seostub Hey Joe paratamatult Jimi Hendrixiga – see on ka arusaadav, Hey Joe kõige tuntum versioon on just Jimi Hendrix Experience plaadistatud. Aga lugu ise pärineb hoopiski tundmatu folkmuusiku Billy Robertsi sulest – ja esimesena plaadistas seda aasta enne Hendrixit The Leaves.

Minu lemmikversioon sellest suurepärasest laulust on aga hoopiski Deep Purple’lt. Kui Hendrixi versioon on flashy, oh-kui-kõva-mees-ma-olen, siis Deep Purple variant on enesekaemuslik, vaikne ja ilmselt märksa lähedasem originaali kurvale toonile.

Oh Carolina

Shaggy

Tegemist ei ole mitte Shaggy originaaliga, vaid reggae-bändi Folkes Brothers 1960. aasta looga. Kahjuks algset versiooni ei ole õnnestunud kuulata, aga usun sügavalt et see ei saa olla halvem kui Shaggy õudus. Millegisse siin maailmas peab ju uskuma.

Personal Jesus

Depeche Mode
Johnny Cash
Marilyn Manson

Tegemist ei ole üldsegi kristliku looga – Personal Jesus räägib hoopiski telefoniseksist. Depeche Mode 1989. aasta laul on siiani üks nende kõige tuntumaid lugusid.

Johnny Cash tegi oma versiooni sellest loost legendaarsel 2002. aasta albumil American IV: The Man Comes Around. Kui originaal kasutab tugevalt süntesaatoreid ja elektrikitarri, siis Johnny Cashi esituses on ainult klaver ja akustiline kitarr – ja ma mõtlesin tükk aega, kas panna Johnny Cashi tõttu see laul järgmisse postitusse, Hurti kõrvale. Kui sa seda albumit kuulanud ei ole, siis kuula – Johnny Cashi elu viimane album on… midagi teiselt maalt.

Marilyn Manson tegi oma versiooni 2004. aastal. See pole märkimisväärselt erinev originaalist, võibolla veidi valjem ja “karmim” kitarrisound on väärt ära märkimist.

Wicked Game

Chris Isaak
H.I.M.

Chris Isaaki tuntuima, kurva ja meloodilise 1989. aasta loo tegi järgi Soome pseudo-heavy band H.I.M 1997. aastal. Kui kaveri saade on radikaalselt erinev, siis vokaal on mõlemal versioonil praktilisel identne.

All Along the Watchtower

Bob Dylan
Jimi Hendrix Experience

Loo originaal pärineb Bob Dylanilt, aastal 1967. Lugu on kummaline, haunting, sünge folk-rock, viidetega piiblile (loe laulu sõnade selgitust siit). Kolm salmi, refrään puudub – radikaalselt erinev tavaliselt poplaulust, minu enda subjektiivse arvamuse kohaselt üks Bob Dylani parimaid lugusid.

Jimi Hendrix tegi oma versiooni sellest juba aasta hiljem. Folgist sai psühhadeelne rock, akustiline kitarr ja suupill asendusid elektrikitarriga. Kuid see kummitav alatoon jäi loole alles – ja nõnda peab tunnistama, et Hendrixi versioon on tasemelt praktiliselt võrdne originaaliga.

Seda lugu on kaverdanud ka U2, Dave Matthews Band, Pearl Jam, Prince, Grateful Dead jpt.

American Pie

Don McLean
Madonna

Don McLeani kurb, osaliselt autobiograafiline laul ilmus 1971. aastal. Seitse minutit pikk laul kõneleb “päevast, mil muusika suri” – silmas peetakse 1959 aasta lennuõnnetust, kus said surma Buddy Holly, Ritchie Valens ja The Big Bopper. Laulu sõnad sisaldavad hulgaliselt peidetuid viiteid eelneva kahe kümnendi lauludele ja sündmustele (loe sõnade seletust). Laulu peetakse üheks kõigi aegade parimaks folk-rocki lauluks.

Madonna tegi laulust kaveri 2000. aasta filmi The Next Best Thing jaoks. Ilmselt on tegemist ühe kõige aegade halvima laulutõlgendusega, originaalist pole praktiliselt mitte midagi järgi. Madonna esituses on tegemist tavalise tantsulookesega. Ma ei saa aru, miks Madonna avaldab sellist saasta, sest nagu on kohati näha on ta suureline ka head muusikat tegema (näiteks Ray of Light album).

Barracuda

Heart
Fergie
Rasputina

Barracuda on ilmselt Heart’i üks tuntumaid lugusid, pärit 1977. aastast. Kirjutatud on see suurest vihast plaadikompanii vastu, kes promomiseks üritas õdesid Wilsoneid lesbipaarina välja mängida. Loo agressiivset bassikäiku jm on võrreldud Led Zeppeliniga.

Fergie plaadistas laulu 2007. aastal, animafilmi Shrek the Third tarvis. Olles muidu sarnane originaalile, rõhutab see Fergie nõrka vokaali võrreldes Ann Wilsoni originaalesitusega. Mul on tugev kahtlus, et loo valimine animafilmi tunnuslooks viitab sellele, et laulu saamislugu ei teatud…

Rasputina live-versioon laulust paistab silma huvitava tšellokasutusega.

Dream On

Aerosmith
Eminem

1972. aasta Aerosmithi lugu on nõnda erinev Õhuseppade tavalisest toodangust, et raske on uskuda nende autorlust sellele loole. Bluusimõjutustega power ballad oli Aerosmithi esimene hitt.

Eminem kaverdas loo nime Sing for the Moment all. Ilmselt õigem oleks öelda, ta kasutas lugu taustana, mille peale räppida – kuid ka tema versiooni teeb heaks originaali mõjuv refrään.

13 kommentaari »

  1. Ma kohtasin kunagi ühte tüüpi, kes arvas, et “Rebel Yell” on Scooteri lugu :)

    kommentaar kirjutas MDW — 2008-09-29 @ 11:26:38 | Vasta

  2. see võibolla teises osas tuleb, et originaal kehvem kui cover aga eemise aasta selle eesti superstaarisaates oli lahe kui Nothing Compares To You’d nimetati Sinead O Connori looks

    kommentaar kirjutas marko — 2008-09-29 @ 11:48:24 | Vasta

  3. Õigus, Nothing Compares 2 U oli mul meelest läinud – kindlasti lisan teise ossa.

    kommentaar kirjutas dukelupus — 2008-09-29 @ 11:55:56 | Vasta

  4. Vikerraadios on eraldi saade, kus vastavat vaimuvalgust jagatakse. Aga jah, taolisi “pärleid” kuuleb eeskätt nooremate käest alatasa.

    kommentaar kirjutas M.N. — 2008-09-29 @ 12:07:11 | Vasta

  5. Üldiselt on kaverid minu jaoks väga hell teema: häid kavereid ma jumaldan, aga kõntsa on kõvasti rohkem…

    Vaatan, et üldiselt kirjutad n-ö meinstriimartistidest, st tegelastest, kelle kuulamisega ma end ei vaeva… mõned märkused siiski…

    Hey Joe
    Seda on teinud ka Nick Cave & The Bad Seeds. Link: http://listen.grooveshark.com/song/Hey_Joe/1388746
    Minu lemmikkaver on Type O Negative’i oma, mis kannab küll pealkirja «Hey Pete». Link You Tube’s olevale kontsertvideole: http://www.youtube.com/watch?v=7mDsmA_ViY4

    Personal Jesus
    Depeche Mode’il on hulk palju paremaid lugusid, aga ilmselt pole ma päris adekvaatne seda laulu hindama, sest omaaegne moehullus, kus see igast aknast kostis, on minusse oma jälje jätnud… Johnny Cashi versioon on aga super! Marilyn Manson on ka paremaid kavereid teinud, «Sweet Dreams» näiteks.

    Wicked Game
    Chris Isaak teeb minu (ja mitte ainult minu) arvates kogu aeg ühta ja sama lugu, aga see on hea lugu.
    HIM pole kunagi midagi paremat teinud, kui «Wicked Game» kaver, aga see kaver on hea… selline gooti kitš kuubis…

    Barracuda
    Minu jaoks täiesti tundmatu lugu, aga Rasputina kõlab kogu aeg niimoodi tšelloselt… tõsi, enamjaolt vähem heviliselt…

    kommentaar kirjutas Ulmeguru — 2008-09-29 @ 17:18:26 | Vasta

  6. Muidugi mainstream, kes siis tundmatute bändide tehtud kavereid teab? Kui Kapa-Kohila Noored Rullnokad teevad Yesterday’d laval, siis ma tõsiselt loodan et keegi seda nende looks ei pea. Ning – mainstream != halb; see eraldi väärtusena, et bänd on tundmatu on ikka väga tõsise snoobi tunnus. Kahjuks on omal samuti paar sellist inimest tutvusringkonnas.

    “Hey Joe” on teinud väga paljud artistid – vaata http://www.franzen.tk/, kellel on nimekiri 1400 esitusega. Lingitud Nick Cave versioon on üks nõrgemaid, mida kuulnud olen – kohutav taotluslik feedback pani mu pea valutama. Type O Negative versioon on kena – ühte nende teist kaverit käsitlen teises osas.

    Barracuda – Eestis ega Euroopas pole Heart kunagi kuigi tuntud olnud. Ilmaasjata, omas ajas oli tegemist äärmiselt tugeva bändiga, kes püüdis-suutis vastu seista plaadifirma soovile neist mainstreami kujundada. Tänapäeval võib nende muusika muidugi mõjuda “tavalisena”, sest nende kõla saigi mainstreamiks. Aga kuulata võib näiteks http://listen.grooveshark.com/song/Magic_Man/169682

    Ning Rasputina ongi naiste tšellobänd – nende algne nimi oligi Traveling Ladies’ Cello Society.

    kommentaar kirjutas dukelupus — 2008-09-29 @ 18:01:33 | Vasta

  7. ma tean, et nt bänd A Perfect Circle teeb suht palju kavereid ja need on tõesti head kaverid!

    kommentaar kirjutas homo oblomovicus — 2008-09-29 @ 22:36:17 | Vasta

  8. “Torn”, mida Natalie Imbruglia laulab, on kah kellegi teise oma hoopiski.
    Originaal: http://www.youtube.com/watch?v=V1SH1YdITDI
    Eriti popp ja kuulus cover: http://www.youtube.com/watch?v=8bPndxNNKfA

    “Over the Hills and Far Away”
    Mingi varasem versioon: http://www.youtube.com/watch?v=iyJEytBlp1I
    Nightwishi versioon: http://www.youtube.com/watch?v=6UztEfwHt14

    kommentaar kirjutas murca — 2008-09-30 @ 02:32:32 | Vasta

  9. Meinstriimi ja tundmatute bändide vahele jääb see kõige huvitavam osa: professionaalne ja korralik kraam, mida laiatarbe meedia tunnista, kuna need esitajad ei püüa kõigile meele järgi olla… ma ei näe käsilolevas reaalsuses mingit vajadust kuulata Madonnat või Metallicat…

    Meinstriim pole halb, igav on enamjaolt… enamus asju, millega meinstriim silma paistab, on teistel ammu enne ära tehtud… snobismiga pole siin mingit pistmist… kuulan Depeche Mode’i või Rammsteini ikkagi, mis sest et nad vahepeal kuulsaks on saanud… Marilyn Mansoni ma aga ei kuula, sest see on surnult sündinud ja mitte kunagi elama hakanud n-ö gooti/industriaali poistebänd…

    Ahjaaa, ma ei kuula ühtegi bändi seepärast, et see tegi kümme-kakskümmend aastat tagasi ühe hea loo või plaadi… olgu see artist meinstriim või mitte…

    Nick Cave on muidugi puhtalt maitse küsimus: minuarust ületab see versioon kõvasti originaali ning muudab seega Hendrixi mõttetuks.

    Minu jaoks on kaverite põhivõlu selles, et mõni loll bänd on teinud hea loo, aga mind häirib kohutavalt esitus… vaat siis kaverdab loo mõni minule sobiva kõlaga bänd ning mul on ka võimalus seda lugu kuulata…

    Hüplik jutt, aga jõudis point kohale.

    NB! Kommentaar ei sisalda ei irooniat, ei solvanguid.

    kommentaar kirjutas Ulmeguru — 2008-09-30 @ 14:47:46 | Vasta

  10. […] Muusika: algesitused ja coverid. Teine osa: paremad kui originaal Filed under: Muusika — dukelupus @ 12:16:00 Loe esimest osa siit. […]

    Pingback-viide kirjutas Muusika: algesitused ja coverid. Teine osa: paremad kui originaal « …meie igapäevast IT’d anna meile igapäev… — 2008-10-02 @ 12:16:15 | Vasta

  11. Ma arvan millegipärast, et pärast selle kuulamist, tahad sa All Along the Watchtoweri liigitada teise osa alla.
    Kui siin mingi aasta eest Battlestar Galactica 3. season lõppes sellise pauguga, siis mul olid turjakarvad küll järgmised nädal aega püsti.

    Bear McCreary siis mees, kes on BSG ihuhelilooja. Laulab tema vend.

    kommentaar kirjutas dotmrt — 2009-02-06 @ 00:59:41 | Vasta

  12. Nägin seda osa kohe pärast väljatulekut. Laul oli… viisakalt öeldes “kena”, aga kindlasti mitte parem kui originaal. Pigem oli see sitar jms häiriv ja ei vastanud laulule. Samuti ei ole solist mitte just parimate seas – nii Hendrix kui Dylan on kehva vokaaliga ja siiski Bear McCreary vennast paremad.

    kommentaar kirjutas dukelupus — 2009-02-06 @ 11:36:38 | Vasta

  13. “Wicked Game

    Chris Isaak
    H.I.M.

    Chris Isaaki tuntuima, kurva ja meloodilise 1989. aasta loo tegi järgi Soome pseudo-heavy band H.I.M 1997. aastal. Kui kaveri saade on radikaalselt erinev, siis vokaal on mõlemal versioonil praktilisel identne.”

    Märkasin et väike eksitus, ka Stone Sour on oma versiooni kitarri saatel teinud.

    kommentaar kirjutas mmaits — 2009-08-13 @ 23:55:24 | Vasta


RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.