…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-08-19

Kontsert: Deep Purple

Filed under: Muusika — Sander @ 12:50:50

DeepPurpleLogoMinu puhkuse lõpu tähistamiseks oli meeldival kombel Deep Purple Tallinna esinema organiseeritud. Ja kuna eelmine selle bändi kontsert oli lihtsalt suurepärane, siis oli ilma pikemalt mõtlemata selge et lähen ka seekord.

Lisaks on loomulikult tegemist ühe mu absoluutse lemmikbändiga, oman kõiki nende albumeid.

Alguses tundus, et eriti palju inimesi kontserdile Saku Suurhalli ei tule – vaatasin lausa et alla tuhande. Nojah… juba kolmas Deep Purple kontsert ka Eestis, arusaadav. Aga ei, kui bänd ise lavale tuli, siis voolas rahvas lettide juurest ja mujalt kohale, kolm-neli tuhat tuli ilmselt ära.

Kui eelmine kord soojendas Deep Purplet teine rokilegend, Nazareth, siis seekord oli mingi kohalik, Tartu bänd. Kahjuks bändi nimest ei saanud aru, kui keegi teab, siis võiks kommentaarina mullegi teada anda.

Mängisid nad sellist Rage Against the Machine taolist rap-metal muusikat. Üldse mitte halvasti – ainukese asjana vähendas nende väärtust see, et mitte ühestki laulusõnast ei saanud aru. Osaliselt oli süüdi Sakkiva Suurhalli sakkiv heli, osaliselt laulja diktsioon. Sellises stiilis on sõnadel ja laulusisul väga suur osa, kui neist aru pole võimalik saada, siis…

Muidugi, laulud oleksid võinud ka erinevad olla, tundus et bändil on kaks laulu, “Karm” ja “Vähem Karm”, millele olid eristamiseks antud eri nimed. Samas, trummar oli tasemel ja muidu polnud ka häda.

DeepPurpleStage

Ja siis tuli Deep Purple peale…

Ma ei saa aru, kuskohast need vennad selle energia võtavad. Nelikümmend aastat on mängitud erinevatel maailma lavadel – ja pealt kuuekümnesed vennad lendavad lavale ja panevad fiilingu ja tempo esimesest laulust täiega peale. Naudivad täiega mängimist, õrritavad üksteist ja publikut… silmpilkselt on olemas klapp publikuga.

Ian Gillani hääl on endiselt fantastiline – ega teda ilmaasjata üheks kõigi aegade parimaks rokklauljaks ei peeta. D2 kuni B5 – isegi C6 “heal päeval”. Tehke järgi!

Siiski, puhkust vajas temagi hääl aeg-ajalt – sellal mängis oma soolot fantastiline Steve Morse. Morse on suurepäraselt suutnud võtta üle Ritchie Blackmore koha Deep Purple kitarristina – suurepärane koosmäng bassimängija Roger Gloveriga, improviseerimine nii lugude sees kui ka nende vahel – ja kogu selle aja on suu kõrvuni, mees naudib esinemist täiega.

Teise puhkepausi andis klahvpille mängiv Don Airey – kes kahjuks Jon Lordi elegantsini ei küüni.

Roger Glover on teine võtmekuju laval – vehib oma basskitarriga ringi nagu noor jumal, õrritab publikut, ajab Steve Morset mööda lava taga jne… powerhouse. Tema ja Morse koosmäng laval oli üks nauditavamaid osasid kontserdist.

DeepPurpleStage1Üldse, see koosmäng ongi asi mis DP kontserdid on fantastiliseks teinud. Ei mingit Eesti tähekeste moodi lindi järgi suu maigutamist, kõik on otse, tehakse soolosid kui meeldib, minnakse ühest loost teise ja tagasi… ainuke ebakõla oli kui drummar Ian Paice’l sai Gillani seletamisest kõrini ja ta hakkas looga pihta…

Mängiti ära kõik bändi suuremad hitid – lahe oli vaadata, kuidas nii pealt viiekümnesed kui ka alla kahekümnesed kontserdikülastajad teadsid sõnu ja laulsid kaasa. Kahjuks ei mängitud minu lemmikuid Mitzi Dupree ja Child in Time (lingid Grooveshark Lite’le) – aga ega ma neid ka ei oodanud, esimene on fantastiline laul, mis aga ei saanud hitiks, teine on aga legendaarne sõjavastane ballaad, mida viiekesi ilmselt ära mängida korralikul tasemel ei õnnestu, lisaks ilmselt on see Gillani vokaalile liiga raske. Meeldiva üllatusena mängiti ära aga Deep Purple esimene hitt, 1968. aastast pärit Hush (loo autoriks Joe South).

Miks mulle aga Deep Purple meeldib? Üks põhjustest on kindlasti nende loomingu ülim professionaalsus ja suur range – olles tuntud kui üks heavy metal/rock alustugedest Led Zeppelini ja Black Sabbathi kõrval, on nende lugudes meloodilisust rohkem kui Black Sabbathil ja “mängu ilu” nautimist rohkem kui Zeppil. Samuti on neil lugusid, mis varieeruvad ballaadist hevini – kas või seesama Child in Time.

Häbenemata kasutatakse süntesaatorit, legendaarne Jon Lord klahvpillidel, sama legendaarne Blackmore kitarril, lisaks veel Ian Gillani superhääl. Kas on veel küsimusi?

Kokkuvõtteks – kontsert oli fantastiline, veel parem kui eelmisel korral kui nad Tallinnas käisid. Kahetsegu need, kes ei tulnud, jäite ilma vapustavast elamusest, muusikalegendi suurepärasest kontserdist.

2 kommentaari »

  1. Ütleme nii, et peale selle jutu lugemist hakkasin otsima DP lugusid :D
    Pole selle bändiga eriti kursis, häbi tunnistada…

    kommentaar kirjutas Allar — 2008-08-20 @ 22:06:22 | Vasta

  2. Crashdaf oli vist soojendaja. Kindel ei ole, mingi Postimehe kommentaari info.

    kommentaar kirjutas dukelupus — 2008-08-28 @ 11:53:39 | Vasta


RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.