…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-07-29

Batman: The Dark Knight

Filed under: Filmid — Sander @ 10:26:26

image Batmani-filmidest on mulle alati meeldinud esimesed kolm… või vähemalt olen ma neis midagi endale meeldivat leidnud.

Esimeses uueaegses Batmani filmis (1989) suutis Tim Burton luua suurepäraselt tumeda ja sünge Gothami linna. Jack Nicholson tegi väga hea rolli Jokkerina – ja kõik see massiivse Danny Elfmani muusika saatel.

Teine Batmani film, Batman Returns, tuli 1992. aastal. Endiselt oli režissööritoolis Tim Burton ja nimiosas Michael Keaton. Selle filmi parim osa oli loomulikult Michelle Pfeiffer Catwoman’ina… kes suudaks teda unustada? Kahjuks aga mängis Danny DeVito oma osa Pingviinmehena lootusetult üle ja mõjus vaid haleda klounina. Christopher Walken oli keskpärane nagu enamasti.

imageKolmas film oli Batman Forever (1995). Selle hea osa oli Val Kilmer – ilmselt parim Batmani kehastus üldse. Režissööriks oli Joel Schumacher. Jim Carrey Riddlerina oli hea, aga mitte vapustav – kuid Tommy Lee Jones tegi ilmselt Harvey Dent’ina oma elu halvima rolli. Mõttetu oli Robini sissetoomine.

Neljas Batmani film (Batman & Robin, 1997) tasuks üldse maha vaikida. Clooney haleda Batmanina, alati nõrk Alicia Silverstone Batgirlina… rääkimata nõmedast Poison Ivy’st, keda kehastas Uma Thurman. Enne selle filmi nägemist Uma mulle meeldis. Pärast enam ei.

Kokku võib selle võtta tõsiasjaga, et kui filmi parim rollitäitmine on pärit Arnold Schwarzeneggerilt, siis mida seal ikka on oodata…

Ja seejärel tulevad juba uue aastatuhande sees tehtud filmid.

Batman Begins (2005) jättis mind väga külmaks, võibolla sellepärast et mu ootused olid märksa suuremad. Ainukese positiivse asjana kogu filmist jäi meelde Batmobiil… Film oli igav, veniv, mõttetu ja sisutühi.

Eile õhtul käisin aga sõpradega vaatamas The Dark Knight’i.

Ning mu arvamused on… mixed.

Olen nõus PZ Myersiga – rohkem tunti huvi psühholoogiliste mängude vastu kui story, mis on auke nii täis, et neist võiks terve nahkhiireparv läbi lennata. Kaasa suutis film mind haarata alles teises pooles – ja siis ka mitte lõpuni.

Päästis aga filmi Heath Ledger Jokkerina. Kui tema postuumselt Oscarit ei saa, siis maailmas õiglust ei ole. Ma kartsin, et tema roll kipub olema Jack Nicholsoni meisterliku Jokkeri-kehastuse kordus. Oh boy, was I wrong!

image Ledger mängib Jokkerit… teate, seda ei saa rääkida. Minge ja vaadake ise ära. Klanitud-klantsitud stiilse Nicholsoni-Jokkeri asemel on räbalates hale psühhopaat, musklikrambist põhjustatud irve asemel on noahaavad.

Michael Caine ja Gary Oldman teevad oma rollid ära tasemel nagu vanameistrid ikka, Morgan Freeman on keskpärane nagu tavaliselt. Meeldiva rollisoorituse teeb Aaron Eckhart (Harvey Dent/Two-Face), olles märksa mõjuvam kui Tommy Lee Jones samas rollis oli.

Ja siis jõuame Christian Bale’ni…

Palun, palun saatke juba see mees näitlemise algkursustele. Ma pole näinud ühtegi filmi temaga, kus ei saaks öelda tema rollitäitmise kohta ainult hale. Aga noh, mis sa teed… Hollywoodis on pikad sünge näo ja tumeda peaga näitlejad alati läbi löönud, hoolimata oma näitlemisoskustest või nende puudumisest.

Mäletate pilti Steven Seagali näoilmetest? Peab ütlema, et Seagalil on näolimeid siiski ühe võrra rohkem kui Bale’l.

Kokkuvõtteks – filmi tasub minna vaatama eelkõige Heath Ledgeri pärast. Tema Jokker on läbi aegade üks parimaid kurikaela rolle hõbelinal… võibolla keelelimpsamisi oleks võinud vähem olla filmi lõpuosas.

Kuid lugege ka Jokkeri laeva-lõksu analüüsi siit.

1 kommentaar »

  1. Järgnevas võib spoilereid olla, kui keegi kardab:

    Esimene Batman mulle suht meeldis – just Keatoni Bruce Wayne ilma Batmani maskita ja Nicholsoni Jokker on lahedad.

    Teine film mulle sugugi ei meeldi. Catwoman mingeid emotsioone ei tekita (mul teised fetišid) aga peab siiski ütlema, et mu arust mängib DeVito selle mõttetu tegelase Pingviini nii heaks kui võimalik. Mis on ikkagi suht mage.

    Kolmas film on üks komöödia nagunii ja loogiline, et Carrey on ainuke huvitav asi mida seal vaadata. Samuti oli sellel filmil õnn olla seotud Seali “Kiss from a rose” ja U2 “Hold me Thrill me…” lugudega, mistõttu ta jääb kehtima muusikavideona.

    Neljandat filmi ei ole olemas.

    Batman Begins mulle meeldis. Eriti auto. Aga ka see uus lähenemine, kus burtonlikkusest ja muinasjutulisusest püüti täielikult lahti öelda. (Mul on aastatega üsna kõrini saanud Burtonist, minu jaoks teeb ta kõigis filmides ühte ja sama. Mees võiks ükskord lastetoast välja tulla). Samuti on Cillian Murphy üks pagana laheda lõustaga tegelane.

    Käesolev film läheb realismiga veel kaugemale – enam reaalsemaks ei ole lugu miljardärist, kes öösiti nahkhiirekostüümis tänavatel patrullib võimalik ajada.

    Dent-Kaksnägu, üks traagilisemaid Batmani vaenlastest, saab lõpuks korralikult kujutatud ka kinolinal. Schumacheri filmis kujutatu oli täielik nali – temas lihtsalt puudus kahestumine, mis on ju selle tegelase aluseks. Sellegipoolest oleks ka käesolev film võinud Denti saatuse lahenduse järgmisse filmi panna, see ajas asja natuke liiga pikaks.

    Aga see film on vaatamist väärt just Heath Ledgeri Jokkeri pärast. Minu jaoks on haruldane, kui ma tulen kinost välja teistsuguse emotsiooniga kui ma sinna sisse läksin – seekord aga küll. Sisse läksin muretsedes töö ja äri pärast. Välja tulles oli Jokker mind neist muredest vabastanud, vähemalt ajutiselt.

    Ma mõistan ratsionaalselt, et moraalses või eetilises mõttes ei ole Jokkeril õigus, kuid südamepõhjas ma imetlen ja kadestan teda. Ta on vaba ajalisuse koormast – tema jaoks on emotsionaalne sisu olemas vaid “praegul” ning see mis juhtub viie minuti pärast või juhtus eile äratab temas sama palju emotsioone kui matemaatilised võrrandid (see on ka põhjus, miks ta oma tekkimislugu iga kord erinevalt räägib – minevik on tema jaoks sama tähendusetu kui tulevik).

    Nõrgim stseen Jokkeriga on lõpus, kus ta lubab Batmaniga igavesti sõdida, nagu koomiksid teda kohustavad.
    Ledgeri kujutatud Jokker ei ole lihtsalt “igavesti” mees – selles ongi tema ohtlikkus. Keegi ütles, et Jokker ei ole usutav kui sotsiaalne karakter, ta ei saa olla ühegi grupi, isegi kuritegeliku või terroristliku liige ning see piirab tema võimekust.
    Kuid just ajutiselt saabki selline mees olemas olla, ajutisuses on tema jõud. Ta on lõpetanud hoolimise, kas tema teod toovad kaasa kellegi teise või tema enda surma. Selline hingeseisund viib kindlasti surma, kuid enne seda võib sellest leida ajutisusega kaasneva vabaduse – amokijooksja vabaduse.

    Need sotsiaalsed eksperimendid lõpu poole näisid mulle tegelase iseloomuga vastuolus olevat. Jokkeri esialgsest käitumisest ei jää muljet nagu huvitaks teda ühiskonnaga sideme leidmine (mis ju on selle praamivärgi mõte – tõestada, et ta pole karakterina mitte erand vaid reegel, ainus inimene, kes on enda vastu aus).

    Ühesõnaga, maksab vaadata.

    kommentaar kirjutas MDW — 2008-07-29 @ 11:49:40 | Vasta


RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.