…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-07-02

Lühikeseks jäänud puhkusematk

Filed under: Eesti,Isiklikud — Sander @ 10:32:00

Sain pärast Jaanipäeva kolm päeva puhkust – tõtt öelda vajasin seda juba ammu, ilmnema hakkasid selged üleväsimuse märgid, sealhulgas ka lollid “näpukad” koodis. Niisiis kokku üheksa päeva järjest ilma tööl käimata.

Plaanisin sellest ajast paar-kolm päeva kasutada pisikesele matkale – ei midagi erilist: Kesk-Eesti, Pandivere kõrgustik, Rakvere ümbrus, Vooremaa. Võibolla ka pisikene põige Peipsi äärde ja Tartusse, olenevalt viitsimisest.

Ilusatele plaanidele tõmbas kriipsu peale haigus – vinduv külmetus, millele ilmselt oli ka lisaks pisikene viirus sisse pugenud. Nii saigi mitmepäevasest loodusmatkast kokkuvõttes vaid ring Kesk-Eesti väikelinnades… aga kenad on needki.

Türi

TyriRinghaalingumuuseumTüri oli kummaline linn. Kunagi oli see joodikute ja pättide linn, nende lemmikkoht oli Hullu Koera Pubi. Nüüdseks on Türist saanud tavaline rahulik linn, mis üritab hoolega konkureerida oma suurema naabri Paidega.

Türil käisin Eesti Ringhäälingumuuseumis, esimest korda üldse. Häbiasi, ma satun Türist läbi sõitma vähemalt viis-kuus korda aastas ja pole seal varem käinudki.

Muuseum on kena ja huvitav. Väljas on nii vanad televiisorid, raadiovastuvõtjad ja makid, lisaks muudki huvitavat. Jutu järgi sellest aimu ei saa, seepärast soovitan kõigil seal ära käia.

Paide

Vallitorn Türilt sõitsin otse Paidesse – kus on kesklinnas suured teeremondid, igal pool ümbersõidud. Seetõttu ekslesin jupp aega enne mööda linna kui jõudsin sihtmärgini – Paide ordulinnuse varemeteni. Polegi seal varem käinud ega 30 meetri kõrgusesse Vallitorni roninud.

Ordulinnust ennast eriti järgi pole, see-eest on aga Vallitorn täielikult taastatud ja külastajatele avatud. Seal asuv muuseum on kahjuks üsna algeline, sellest huvitavam oli Ingmar Muusikuse fotonäitus. Vaade tornist on suurepärane, näeb mitte ainult Paide linna vaid ka ümbritsevat Järvamaad mitmete kilomeetrite kaugusele.

Vallitornis sõin ka lõunat – Vallikohvikus. Tallinna hindadega harjunud inimesele on väiksemates linnades ikka müstiliselt odavad hinnad kohvikutes ja restoranides. Korralike praadide hinnad algavad vähem kui viiekümnest kroonist.

Käisin veidi ringi ka kesklinnas. Paide on minu jaoks selline tüüpiline “depressiivne Eesti väikelinn”… või ehk HandlessJesussiiski mitte nii depressiivne. Unine, tolmune, täis bussi ootavaid või niisama ringi tatsavaid vanamutte. Erinevalt Kuressaarest, Kärdlast või Haapsalust pole Paidet vallutanud turistide hordid. Meeldivalt palju oli näha ka noori ja lapsi, loodetavasti on see märk jätkusuutlikusest.

Järva-Jaani

Järgmisena jäi teele ette Järva-Jaani, kus käisin kirikus sees (kõrvalmärkusena: ateisti jaoks kummalise hobina meeldib mulle kirikutes käia, arhitektuuri pärast. Eriti meeldivad mulle vanad suured kihelkonnakirikud – või siis vanad kindluskirikud, nagu Pöide kirik Saaremaal). Järva-Jaani kirik on üks nendest suurtest gooti stiilis, puhta ja lakoonilise joonega kihelkonnakirikutest.

Vao tornlinnus

Üks üllatusi matka jooksul oli minu jaoks Vao tornlinnus. Ma isegi ei teadnud, et see olemas on, sattusin sinna juhuslikult, teeäärset pruuni silti märgates.

Tegemist on Kiiu tornist veidi suurema vasall-linnusega, mis pärit 14. sajandist.  See on ilusti restaureeritud, eriti kena on teise korruse saal – see sobib ideaalselt pisematele firmadele ja seltskondadele pidude pidamiseks.

Väga meeldiv oli ka sõbralik noor “muuseumitädi”, kes minuga kaasas käis ja tornist tääkis. Samas, olin esimene külastaja pärat kuut päeva, ilmselt oli külastaja meeldiv vaheldus.

 

 VaoTorn1VaoTorn2

Väike-Maarja kirik

VMaarjaKirik

See on tegelikult üks meeldivamaid mälestusi matkast – üldsegi mitte otseselt kiriku tõttu, mis oli ka väga kena. Meeldiv oli hoopiski ühe kirikuvõtmega noore naise suhtumine – jõudsin sinna, kui kirik oli juba kinni. Tema nägi möödasõites mind kirikut pildistamas – peatas auto kinni ja tegi minu jaoks kiriku lahti – ning läks ise minema, õeldes “tõmmake võreuks kinni, kui lahkute”.

Eesti väikelinnades on veel usaldavaid inimesi. Ega ma seda usaldust ka ei kuritarvitanud – käisin niisama kirikus ringi ja tegin pilte. Esimene kord elus sellises suures kirikus üksinda olla, väga lahe oli.

Lahkudes panin võreukse kinni ka.

Ning varsti pärast seda läks mu enesetunne üsna kehvaks. Sõitsin peaaegu otse koju, kasutades eluspüsimiseks Red Bulli ja ibuprofeeni. Niipalju siis matkamisest puhkuse ajal…

Lisa kommentaar »

Kommentaare veel pole.

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.