…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-05-20

Lugemispäevik: Robin Hobb "Soldier Son Trilogy"

Filed under: Lugemispäevik — Sander @ 11:32:13

robin_Hobb_-_Shaman's_Crossing_Cover

Robin Hobb. Soldier Son Trilogy.

Ootasin selle seeria lugemist juba ammu – Robin Hobbi eelmised teosed andsid lootust et tuleb midagi väga-väga head. Ka olin  läbi lugenud triloogia esimese raamatu kohe pärast selle ilmumist ning ei saanud öelda muud, kui “suurepärane”.

Seetõttu olin üpris imestunud kui paari nädala eest mainisin et plaanin seda seeriat lugeda – ja L., keda teadsin Robin Hobbi fänn olevat, ütles et tema pettus üsna tugevalt. Ootamatu, esimene raamat oli ju väga hea…

Ja seda arvasin ma ka pärast esimese osa ülelugemist. Raamat oli huvitav, lausa neelasin seda. Tegelased olid hästi kujutatud, ajastu, kus tegevus toimus, ei olnud fantaasiaraamatule tavapärane – koloniaalse imperialismi ajajärk, algelised püssid, pinged uusaadlike ja vanade aadliperekondade vahel, kultuuriidentiteeti kaotavad plainsmen‘id jne. Süžee oli võibolla veidi tavapärane – poiss saadetakse kooli, kus tekivad erinevad fraktsioonid, mõned tegelased on bully‘d, teised on head – aga liiga äraleierdatud see pole ja Hobb oskab piisavalt hästi kirjutada, et liigset tavastampidesse laskumist vältida. Kokkuvõtvalt, Hobb oma parimas hoos, samal kõrgel tasemel nagu Farseeri triloogia.

Lootsin, et samamoodi läheb edasi ka teises ja kolmandas raamatus… aga ma pidin pettuma. Tundus, nagu Hobb oleks sügavalt veendunud, et ta peab kirjutama kolm raamatut – samas oli sisu olemas ainult kahe raamatu jaoks. Mõttetu venitamine igal pool kus vähegi sai, loole tegelikult mittevajalikud tegelased (Amzil!) ja nii edasi.

Omaette ebameeldivus oli see, millise naudinguga autor rõhutas Nevare ja teiste Great Man’ide paksust. Kas tõesti oli pidevalt vaja üksikasjalikult kirjeldada, kuidas rippuvate nahavoltide vahelt hooldajad ettevaatlikult kogu niiskuse ära kuivatasid, kuidas enamiku ajast need šamaanid mõtlevad ainult pidevale õgimisele jne? Ma saan aru, et idee “paksus == võlujõud” eeldab ülipakse inimesi, aga kas seda on pidevalt vaja kirjeldada? Või oli see osa raamatu pikemaks venitamisest?

Kindlasti oleks võinud parem olla triloogia lõpp – ehkki Hobb on ka varasemates raamatutes suure naudinguga kirjutanud ülimalt positiivseid lõppe. Aga… liiga läilaks läks. Alter ego, Soldier Son, on rõõmsalt puuna koos Lisanaga, Nevare ise on taas kõhn ja koos Amziliga, Nevare perekond saab kullakaevanduse pealt suurt tulu, isa annab Nevarele andeks, Kuninga Tee ehitamine lõpetatakse, Spink ja Epiny on õnnelikud ning Spink saab varsti kapteniks ülendatud, pahad saavad karistatud jne… Läila. Väga.

Nii peangi veelkord ütlema, et kokkuvõttes pettusin. Algab triloogia suurepäraselt, aga edasi kulgeb langevas joones. Viimase raamatu teine pool on lihtsalt igav. Kahju.

Soovitus: Esimene raamat on väga heal tasemel, tasub kindlasti lugemist. Teine on enam-vähem, kolmas loe ära ainult sellepärast, et lugu lõpuni saada.

Lisa kommentaar »

Kommentaare veel pole.

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.