…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-04-02

Lugemispäevik: Jean-Christophe Grangé "Must joon"

Filed under: Lugemispäevik — Sander @ 10:43:32

mustjoon Originaalis La Ligne noire, 2004. Tõlkinud Pille Kruus. Varrak 2006.

Kirjeldus Raamatukoi võrgupoest (NB! Varrakus alla hinnatud 48.- peale):

Endine vabasukeldumise meister Jacques Reverdi suletakse pärast kuriteolt tabamist Malaisia psühhiaatriahaiglasse. Kagu-Aasias tegutsenud sarimõrvari lugu pakub huvi ajakirjanik Marc Dupeyrat’le, keda kummitab kahe lähedase inimese traagiline surm. Kavaluse abil õnnestub tal sarimõrvariga kontakt saada ja ta suundub kurjategija juhtnööre järgides Pariisist Kagu-Aasiasse, et leida laibad ja tabada Kurjuse olemus…
Õnnetu juhuse läbi segatakse loosse ka hurmav modell Khadidja ja verdtarretav lugu leiab Grangéle omaselt täiesti ootamatu lahenduse.

Jäin ilmaga seotud põhjustel eelmisel nädalal üheks ööks vanemate juurde. Isa oli ostnud hunniku raamatuid (see on mul ilmselt tema käest päritud – kui ma raamatupoodi sisse astun, siis lahkun seal suure raamatupaki ja kerge rahakotiga), võtsin nende seast õhtuseks lugemiseks “mingi Prantsuse krimka” ja hakkasin voodis lugema.

Plaanisin nii viiskümmend lehte lugeda. Siis mõtlesin, et piirdun saja lehega. Ja veel tahtsin 150 lk juures peatuda – aga siis otsustasin, et alla kolmesaja lehe veel, loen lõpuni.

Ave Randviir kirjutab EPL’i raamatuarvustuses paremini, kui mina oskaks:

“Must joon” pakatab kirest, kuid see kirg on haiglane iha vere, haavade, valu ja piinarikka puhastustule järele, see on tiine seksuaalsusest, kuid lihalikkus esineb Grangé aeg-ajalt iiveldusttekitate stseenide nimekirjas kas räpase kiimana, on alandav ja sadistlik või siis oma kõige ülevamas vormis vaid halastavalt heatahtlik. Romaani autor koob meisterlikult võrku, kuid see pole turvavõrk, vaid katkematu ohutunde niidikeste rägastik, mis katab lõpuks nii kõik kauni kui ka hirmuäratava.

Enamasti mulle sellised “haiglase kire” raamatud ei meeldi, kuid Grangé suudab jääda küllaltki stiilseks ja mitte detailidesse laskuda. Süžee ei ole kergelt ette aimatav, tegelased on küll eranditult kõik ebameeldivad, kuid mingil põhjusel see viimane mind seekord ei häirinud.

Ilmselt üritan nüüd kusagilt leida ja lugeda ka teisi eesti keelde tõlgitud Jean-Christophe Grangé romaane, loodetavasti on nad sama head kui “Must joon”.

Loe ka Riina blogist: Jean-Christophe Grangé – Must joon

1 kommentaar »

  1. “In the tunnels of contemporary American literature, the moles are singing.
    They are singing in unison, singing to each other, and they are singing of the darkness.”

    See on tsitaat kelleltki Mark Halprinilt ja võtab suurepäraselt kokku minu arvamuse kogu kaasaegsest kirjandusest. Erandid sellest trendist muidugi on, aga need ei saa kriitikute käest tavaliselt kiita.

    Mul on lihtsalt nii kõrini sellest “elu on saast” “realismist”, et ei riski enam eriti midagi moodsat lugeda, vähemalt mitte midagi populaarset.

    kommentaar kirjutas Mongoolia Surmauss — 2008-04-02 @ 11:33:02 | Vasta


RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.