…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-03-05

Dead Man

Dead Man Poster

That weapon will replace your tongue. You will learn to speak through it. And your poetry will now be written with blood.

Vaatasime koos Michelle’ga hiljuti üle Jim Jarmuschi meistriteose “Dead Man” (Wikipedia, IMDB, torrent (2 CD), soundtrack). Kuigi antud film ei kuulu mu absoluutsete lemmikute hulka, siis ilmselt esimesse paarikümnesse küll. See on film, mis… kasvab sulle külge. Esimesel korral mõtled “hea film küll, aga ei midagi erilist”. Aga avastad ennast sellest filmist mõtlemas ikka ja jälle – kuni pead ta uuesti üle vaatama ja siis jälle ja jälle ja jälle… Kui mõned filmikriitikud on ette heitnud “mõtte puudumist”, siis minu jaoks polegi mõte selle filmi puhul nii oluline – oluline on protsess, minek. Road-movie, anti-western… ja kahtlemata kummitav, masendav, omapärane meistriteos. Lisaks filmile on omaette elamus Neil Youngi muusika. Nagu filmgi, on see õõvastav – enamik muusikast on lihtsalt Neil Youngi improviseerimine elektrikitarril kui ta esimest korda filmi vaatas. Lisaks veel veidi akustilist kitarri, klaverit ja orelit. Muusika on minimalistlik ja hingemattev, võimalik et üks kõigi aegade parimatest filmimuusikatest – minu jaoks on võibolla ainult Ennio Morricone spaghetti-western’ite muusika olnud samaväärne.

Võrdlus Sergio Leone loominguga polegi nii kohatu. Mõlemas on peategelane pigem antikangelane; mõlemas on sama lakooniline filmikeel – Dead Man on isegi mustvalge; mõlemas tulevad tegelaselt eikusagilt ja lähevad eikusagile. Näitlejate mäng on lakooniline, minimalistlik – sarnane on ka dialoog. Tegemist on “meeste mänguga”, kuhu naised satuvad vaid kõrvaltegelastena, olles pahatihti müüdavad ja ostetavad. Ja loomulikult on mõlemas suurepärane muusika ja mõlema tegevuspaik on Ameerika lääneosa.

See film on siiani ka ainus põhjus miks Johnny Depp mulle meeldib. Peale selle meistriteose on ta teinud portsu keskpäraseid kassahitte ja hea hulga saasta.

Sisu

Like a fucking saint

Marvin (Older Marshall): You William Blake?
William Blake: Yes, I am. Do you know my poetry?

Raamatupidaja William Blake (Johnny Depp) sõidab läbi Ameerika läänekaldale, linna nimega Machine, kus ta loodab tööd saada John Dickinsoni (Robert Mitchum oma viimases rollis) tehases.

Nagu aga selgub, on töökoht juba antud teisele. Oma viimase raha eest ostab Blake pudeli viskit ja satub poolkogemata endise prostituudi, nüüdse paberroosimüüja, voodisse. Ootamatult astub sisse kaunitari eelmine austaja (Gabriel Byrne), kes haarab relva ja laseb Blake’i – aga tüdruk hüppab ette ja kuul tabab hoopis teda, minnes läbi tema ka Blake’i rinda.

NobodyWilliam Blake võtab padja alt tüdruku püstoli ja laseb kohmakalt vastast, tabades teda lähedalt alles kolmanda lasuga. Ta krahmab riided, hüppab läbi akna välja ja põgeneb akna all olnud hobusega.

Ärkab William Blake selle peale, et teda ravitseb indiaanlane Nobody (Gary Farmer):

William Blake: What is your name?
Nobody: My name is Nobody.
William Blake: Excuse me?
Nobody: My name is Exaybachay. He Who Talks Loud, Saying Nothing.
William Blake: He who talks… I thought you said your name was Nobody.
Nobody: I preferred to be called Nobody.

Kuuldes William Blake’i nime, peab Nobody meest ammu surnud luuletajaks William Blake‘ks ja tsiteerib tolle luulet:

Every night and every morn
Some to misery are born.
Every morn and every night
Some are born to sweet delight.
Some are born to sweet delight,
Some are born to endless night.

See, et Nobody peab teda luuletajaks, ei tundu William Blake jaoks arusaadavaks muutuvat kuni filmi lõpuni.

eatingAga nagu selgub on tapetud mees John Dickinsoni poeg – ehkki Dickinson tundub olevat rohkem mures kadunud hobuse pärast. Nii palkabki Dickinson kolm head-hunterit – üks neist Cole (Lance Henriksen), stone-cold killer, kes kuulduste järgi tappis oma isa ja ema ning sõi nad ära.

William Blake’i hakkab taga ajama ka seadusesilm.


Aga millega kõik lõpeb, seda peate juba ise vaatama. Soovitan filmi soojalt, ka paljude kriitikute arvates on tegemist ühe üheksakümnendate parima ja oluliseima filmiga.

You were a poet and a painter, William Blake. But now, you’re a killer of white men.

2 kommentaari »

  1. puhas kuld jah. ma kuulan seda soundtracki kõvasti, hea kitarr ja põhiquoted sees seal
    “heres my signature”

    kommentaar kirjutas marko — 2008-03-06 @ 11:04:42 | Vasta

  2. Kiidan ka heaks, soundtrack on töö taustaks ribadeks kuulatud.. Või noh, nii ribadeks kui mp3 üldse minna saab..

    kommentaar kirjutas imre — 2008-03-06 @ 20:56:30 | Vasta


RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.