…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2008-03-02

Laupäevane metsaskäik

Filed under: Isiklikud,Loodus — Sander @ 13:05:07

paikejatilk

Eelmisel laupäval langesid haruldase asjana kokku vaba päev ja ilus ilm – seda pole juba mitu kuud juhtunud. Mida muud, kui fotokas kaasa ja metsa – tõsi küll, juba koduõues selgus et akud on tühjad. Aga õnneks ei ole pood kaugel ja patareid said asemele ostetud (kliki piltidel suurema nägemiseks).

Eesmärk ei olnudki niivõrd fotograafia ja kenad fotod – neid ka eriti ei saanud – kuivõrd lihtsalt ka endal veidi metsas “akusid laadida”. Kena ilm, päikesepaiste, mitte liiga külm ja metsas ka mitte liiga tuuline. Mida sa veel tahad?

Kohe alguses kõndis kits tee pealt läbi – aga nii kiirelt et pilti ei saanud. Hea algus – ega metsas veel suurt midagi vapustavat ei ole, liiga vara. Esimese hiireviu sel aastal nägin ära, lisaks veel kitsi – paistab et nende arvukus on päris kõrgeks kasvanud. Neli kitse korraga jalutasid üle tee. Lisaks veel hulganisti huvitavaid jälgi – jänesed (tundub nagu neil oleks pojad juba väljas. mandjavagiheinKas see tõesti on veebruaris võimalik?!), suur hundikoer (tükk aega uurisin, kas on hunt või koer, otsustasin koera kasuks), rebane, loomulikult kitsed, aga ka mingid kärplased. Ei mäleta enam kärplaste jälgi, liiga palju on aega mööda läinud sellest ajast kui neid eristama õppisin.

Rongad olid aktiivselt ametis – pole ka ime, neil on praegu paaritumise-munemise aeg käes. See aasta võiksid isegi juba munad pesas olla.

Kunagi nägin, kuidas rongapaar ajas kanakulli eemale. Küll on kahju, et seda filmida ei saanud – milline õhuakrobaatika ja millised häälitsused.

Lisaks olid loomulikult tavalised tihased, paar rähni – üks suur-kirjurähn ja teine tundus eemal põristamise järgi musträhn olema.

Aga omaette teema on kruusateed. Kui metsa vahel olid teed veel kenasti kõvad, jäised ja libedad, siis lagedal olevad kruusateed on jubedad – ja veel ei ole kevad kätte jõudnudki.

jainetee

Pole ime, et lätlased keelasid kruusateedel veoautodel sõita. Kruusateed on nii pehmed, et ka sõiduautost jääb enam kui viie sentimeetri sügavune jälg maha – ja iga sõidukorraga see pehme pläga kiht ju kasvab.

Kui ma elaks normaalses vallas, siis poleks häda. Aga Kehtna vald on ju tuntud selle poolest, et oodatakse kuni südasuvi on käes ja siis saadetakse teehöövel peale. Kivikõvale teele, mida höövel vaevalt kriipida suudab.

Peaks aga hööveldama varakevadel, aprilli alguses. Ja siis ka kohe rullida teed – ning veel korra höövlit anda mai keskpaiku, enne kui tee liiga kõvaks läheb.

Õnneks mu igapäevased sõidud on asfaldi peal. Aga selle ühe kruusateel sõiduga sai mu auto igatahes põhjalikult sitaseks.

Lisa kommentaar »

Kommentaare veel pole.

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.