…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2007-12-23

Algajale programmeerijale: nõuandeid tööintervjuuks. Teine osa.

Filed under: Infotehnoloogia,Nipid — Sander @ 12:51:09

boss Siin on kirjutise esimene ja kolmas osa.

Kiirelt hea töö saamine ei ole lihtne. Keegi ei tule sulle pakkuma pudrumägesid, piimajõgesid ja kõlisevaid kullakotte. Sinus endas peab ikka ka midagi olema – ja see tulebki välja esmalt tööintervjuul. Edaspidi muidugi ka katseajal ja edasises töös – aga see eeldab juba tööintervjuude kadalipu edukat läbimist.

Seetõttu kirjutan siia natukene üldisemat juttu (ja oma rant’i) asjadest, mille peale tasub mõelda juba ammu enne tööintervjuud. Loe see läbi, mõtle – ja ära karda, paremad ja täpsemad nõuanded tulevad kolmandas osas.

 

Enne tööintervjuud. Pikaajaline ettevalmistus.

bucketSort Programmeerijaks õppimine kõrgkoolis on hea – aga sugugi mitte hädavajalik. Kui sa kuulud nende programmeerijate hulka, kes ei tunne oma töö vastu rohkem huvi kui palga saamiseks vaja, siis tõenäoliselt oled sa just nende hulgas, kes esimest korda kirjutasid koodi koolis “Programmeerimise algkursus” raames – ja halval juhul mitte ridagi pärast seda. See ei lähe mitte.

Tööandja eelistab pigem isikut, kes tunneb programmeerimise vastu aktiivset huvi. Elustiil, mitte elukutse. Ülikool annab paberi – ja teoreetilise tausta – kuid mitte praktilist oskust programmeerida. See on väga tore, kui sa tead misasi on “bucket sort” ja oled ülikoolis kirjutanud algoritmi/koodi selleks. Guess what? 95% tõenäosusega ei lähe sul mitte kordagi seda teadmist vaja. Mina olen bucket sort algoritmi ise kirjutanud täpselt ühe korra – ja see oli mu enda projekti raames, tööga täielikult mitteseotud.

See ei tähenda kindlasti, et sa ei peaks erinevates sorteerimisalgoritmides orienteeruma. Küll aga tähendab see, et nendes orienteerumine pole enamasti kriitiline sinu tööks.

Ülikoolis käimine on väga oluline – suhteliselt lihtne on eristada inimest, kellel akadeemiline kogemus on olemas, neist kel seda pole. Ülikool ei anna mitte haridust, ülikool annab harituse. Ja kui sa juba ülikoolis käid, siis ära enne rakendusmagistri kraadi pooleli jäta.

 

Tegele programmeerimisega väljaspool kooli/tööd.

codeplex Väga tõenäoliselt potentsiaalne tööandja lööb su nime Google’sse – ja kui ainuke sinu kohta käiv vaste on “56% Java algkursuse eksamil”, siis on asi paha.

Osale open-source projektides. Ole aktiivne programmeerimisega seotud foorumites (lisaboonus: n00b‘ide rumalatele küsimustele vastamine on suurepärane programmeerimiskeele detailide õppimiseks); kasuta nendes korrektset eesti/inglise keelt – sellist, mis paneb tööandja rõõmsalt ohkama “see mees/naine on normaalne ajudega inimene, ma tahan teda tööle võtta”.

Tee omale koduleht. Programmeerijale on koduleht visiitkaart. Pole isegi nii oluline, et seal üleval olevad asjad oleksid “viimase peal”, olulisem on see, et see oleks olemas. Pane sinna oma kirjutatud programmikesi ja koodijuppe.

Ning kui siis tööandja sind googeldab ja leiab su nime MSDN’i/Java Communiti foorumitest, CodePlexist ja SourceForgest – siis sa võid juba ennast tööle võetuks pidada. Kindlasti maini osalemist avatud lähtekoodiga programmide loomisel ka oma CV’s või kaaskirjas.

See  näitab tööandjale “see mees on huvitatud programmeerimisest. See mees tahab seda teha ja teeb hingega. Me tahame selliseid mehi”. Või naisi, just nii nagu hetkel asi on.

 

Õpi suhtlema!

Käesolev kirjutiste sari on suuresti tingitud kahe nädala tagusest tööintervjuust .NET programmeerija kohale. Töösoovija oli segastel asjaoludel lahkunud eelmisest töökohast pooleteise kuu eest:

Teine intervjueerija: Mida sa neel poolteist kuud teinud oled?
(kolmkümmend sekundit vaikust)
Tööotsija (tasakesi): Filme vaatasin.
Teine intervjueerija: Mis filme vaatasid?
(poolteist minutit vaikust. Piinlikuks läheb)
Tööotsija (veel tasemini): Ei mäleta.

silence Needless to say, sellel kohal oleks võinud tööintervjuu pooleli jätta.  Asja ei teinud paremaks see, et kutt ei olnud kirjutanud ridagi koodi väljaspool kooli ja praktikakohta, omas alla kahe kuu C#-kogemust – ja tahtis seejuures veidi rohkem palka kui mina saan.

Programmeerijad ei ole suured suhtlejad. Paljudele meist on suhtlemine arvutiga lihtsam kui ligimesega – eriti paistab see välja noorte seas. Hiljem tuleb tööalaselt suhelda nii töökaaslastega kui ka klientidega – ja enamik õpib vähemalt elementaarsed inimsuhtluse alged ära. Suuremaid jutupaunikuid neist ikkagi ei saa – minu parandamatu mölapidamatus on ilmselt kombinatsioon vanematelt saadud geenidest, suurest lugemusest ja asjaolust, et kraadiõppe ajal pidin tegema päris tihti ettekandeid ja aeg-ajalt ka loenguid ja praktikume läbi viima.

Aga mida tööandja tahab?

Töötajat, kes saab hakkama rääkimisega oma kolleegidega, kes ei istuks koosolekutel nagu tal oleks suu vett täis – ja Eesti oludes, töötajat, kes saaks hakkama klientidega suhtlemisel.

silence2 Õpi suhtlema. Mitte ainult sugulaste ja tuttavatega, aga ka võõraste inimestega. Tööintervjuul pole mitte midagi hullemat, kui vaikus pärast küsimust. Isegi kui sult küsitakse midagi, millele sa vastust ei tea – kui sa oled hea suhtleja, siis saad sa “välja keerutada” – ja kui sa oled väga hea suhtleja, siis saad sa panna intervjueerijad ise vastama küsimusele, nõnda et nad ise sellest arugi ei saa.

Aga kuidas õppida suhtlema? Lihtne – räägi inimestega. Loe – mitte ainult raamatuid, vaid ka ajalehti, see suurendab sõnavara ja lisab teemasid millel kõneleda – samuti, kui intervjuul mainitakse midagi päevasündmustesse puutuvat, siis saad kaasa kõneleda, mitte paanikas pilguga intervjueerijat vaadata. Käi sõpradega kõrtsis, mitte ära tee WoW võrgupidusid. Tee omale blogi – jää anonüümseks, kui soovid – aga kirjuta sinna pidevalt.

Tänapäeva tööandjad ei taha “geeniust nurgas”, kes kellegagi ei räägi, aga kirjutab geniaalset koodi – või õigemini, neid vajatakse väga, väga vähe. Ning kust saavad nad teada, et sa geenius oled, kui sa seda neile selgeks teha ei suuda?


Sarja järgmises – ja viimases osas, ma luban! – jõuame lõpuks ka reaalse tööintervjuuni. Kuivõrd jõulud on vahel, siis väga tõenäoliselt ilmub see kirjutis alles pärast 26. detsembrit.

2 kommentaari »

  1. Parim raamat tarkvara arendaja karjääri planeerimiseks, mida siiani olen lugenud, on “My Job Went to India: 52 Ways to Save Your Job” (http://www.pragmaticprogrammer.com/titles/mjwti).
    Raamatu pealkiri ei pruugi olla just kõige õnnestunum, kuid sisu on selle eest hästi loetav – puudutakse enamikke tahke, millele tasuks tähelepanu pöörata.

    kommentaar kirjutas Lauri — 2007-12-23 @ 19:14:07 | Vasta

  2. […] loe ka mu eelmisi programmeerija mitte .NET-spetsiifilisi tööintervjuualaseid postitusi: 1, 2, […]

    Pingback-viide kirjutas Tehnilised intervjuuküsimused C# programmeerijale « …meie igapäevast IT’d anna meile igapäev… — 2012-03-02 @ 11:00:47 | Vasta


RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.