Enam kui kuu linde toidetud: vahekokkuvõte

Nüüdseks on mu linnumaja juba üle kuu aja üleval olnud – ja külalisi on oi-oi kui palju. Pool kilo linnutoitu lähab päevas ära nigu naksti – kasutan poes müügil olevat “Talvine linnutoit” pakke, 1.6 kilo on ca 27 krooni.

Lisaks sellele toidusegule, mis sisaldab päevalilleseemneid, kaera ja üksikuid maaapähkleid, on ülaloleval pildil näha ka pruun sodi, mis on tegelikult rasvapallid – poes müügil, algselt võrgu sees olevad imeliku rasva ja päevalilleseemnete segu. Alguses panin nad koos võrguga, kuid siis nägin kuidas vares kramplikult veheldes pani jalad serva peale ja palli ära võtta proovis – siis hakkasin rasva pudistama. Enam vareseid toidu kallal näha pole olnud.

Mis linnud seal käivad?

Linde käib seal söömas palju – nagu inimeselgi, on päevas kolm toidukorda, kus linde on kohal kuni paarkümmend – mõned toidumajas ja ülejäänud maas pudemeid otsimas. Aga väljaspool toiduaega on linde pidevalt paar-kolm isendit toitumas – kuni naabri kass jälle neid piiluma ei tule.

Inimeste suhtes on enamik linde väga julgeks läinud – nelja-viie meetri kaugusel võib istuda, seitsme-kaheksa meetri kaugusel töödata – linnud ei tee väljagi. Üks sootihane on eriti julge, krabab oma päevalilleseemne ära sel ajal, kui ma sealsamas kõrval olen.

Niisiis, üks õhtu võtsin hea külma õlle ja kaamera ning istusin vaikselt veidi maad eemal – ja tegin söögimaja külastavatest lindudest pilte. Piltide peale ei jäänud leevikesed – kes ka viimasel ajal pole seal käinud, ilmselt pesitsemisega tegevuses – ja väike-kirjurähn, keda seal olen paaril korral näinud. Samuti ei saanud koduvarblasest pilti.

Kui alguses oli suurnokk-vint haruldane toituja, siis nüüd on ta pidev ja igapäevane, üks julgemaid krõbistajaid. Sageli istub ta oksal toidumaja kohal, lausa pildi jaoks poseerides.

 

Teiste lindude suhtes on suurnokk sõbralik ja on koos nendega nõus toidumajas olema. Samuti on ta teistest niipalju suurem, et isegi tigedad varblased ta rahule jätavad.

Rasvatihane – ja kõik teised tihased – reeglina toidumajas pikemalt ei asitse, vaid hoopiski haaravad toidu kiirelt nokka ja lendavad seda puu otsa sööma.

Nii saingi sinitihasest vaid ähmase laigu…

Sootihane on inimeste suhtes väga julge, aga samas hirmkiire liikumise. Hea, et sellisegi pildi sain…

 

Põldvarblased ja rohevindid on mu toidumaja kõige arvukamad kliendid. Alumisel pildil on näha põldvarblane, isane ja emane rohevint.

Ma ei tea, kas neid metsvinte käib mu juures rohkem, kuid see üksainus kaunis isalind; näinud ma neid igatahes rohkem ei ole. Tema on aga igapäevane külaline – alguses vaatab umbusklikult ümbruses ringi, seejärel aga patseerib muru mööda ja pistab päevalilleseemneid.

 

Selline näeb linnumaja välja söögiaegadel – paar-kolm-neli lindu söögimajas ja kümmekond või rohkemgi maast seemneid söömas.

Must-kärbsenäpp söögimajas küll ei käi, kuid uudishimulikuks teeb see teda sellegipoolest. Muudkui lendab ligi ja mõistatab, et mida need teised linnud seal teevad?! Ise pesitseb ta tamme otsas pesakastis, juba viisteist aastat on iga aasta seal must-kärbsenäpp olnud.

Sama lugu on kuldnokkadega kase otsas… aga neil pole aega seal imestada, pojad karjuvad kõvasti ja vajavad toitmist.