Aeg lindudele söögimaja akna taha panna

Lõpuks on päris talv ka kätte jõudnud – aega võttis mis võttis. Vahepeal tundus, et jääbki see aasta talv taeva.

Seoses päris talve tulekuga on aeg mõelda meie väikeste suliste sõprade toidulauale, kui onu Raivo kõnepruuki kasutada. Kui siiani said nad lihtsalt läbi, ilm oli soe ja looduses toitu piisavalt, siis külmade ja lume tulekuga hakkavad nad lisatoitu otsima – ja seda lisatoitu peame meie neile pakkuma.

Koduakna taga on mul ilus omavalmistatud puust toidumaja, kuid see aasta tahtsin ka kontoriakna taha panna. Kena ju töö ajal vaadata, kuidas linnud krõbistavad.

Aga kuivõrd puutöö võimalused on linnas üpriski piiratud ja maale ei plaaninud niipea minna, siis läksin poode läbi kammima – et ehk leiab mõne kena toidumaja, mis akna taha sobiks.

Otsingu tulemused jäid aga üsna kesiseks. Käisin läbi portsu looma- ja kodutarvete poode, paar jahipoodi ja vaatasin ka mõnedes supermarketites. Leidsin ainult eriliselt tobeda konstruktsiooniga Rootsi linnumaja ja mingi Poola plastõuduse, mis linnud ilmselt paanikas põgenema oleks ajanud.

Niisis, tuli läbi ajada ilma poest ostetud linnumajata. Natuke mõtlemist ja lahendus käes – kui piimapakk sai tühjaks, siis käärid sisse ja pildil olev söögimaja saigi valmis. Augurauaga ülesse augud ja traat läbi – ning akna taha. Kuid siis hakkas tuule käes vastu akent kolisema – panin kleepuva takjaribaga allosa kinni akna külge. Takjariba asemel saab ka kahepoolset teipi ilusti kasutada.

Ja saingi väljanägemiselt talutava ja lindudele täitsa meeldiva söögilaua valmis. Igaühele jõu- ja taskukohane. Alla tuleb jätta ca kahesendine serv toidu jaoks ja nurgad ei tohi liiga kitsad olla.

Söögimaja väljapaigutamisel tuleb jälgida, et linnud liiga hästi tuppa sisse ei näeks – muidu ehmatab inimeste liikumine toas linnud eemale. Kui alguses kohe linnud sööma ei tule, siis pole midagi mäda – lihtsalt linnud pole veel toidulauda üles leidnud. Kui esimesed paar lindu juba toidu üles leiavad, siis on teised kiired järgnema – ja enam see koht meelest ära ei lähe. Isegi järgmine talv on vanalindudel meeles, kus toidukoht asus.

Ühe hea nipina võib toidumaja alla lume või maa peale veidi toitu raputada. See leitakse oluliselt kiiremini üles, kui linnumaja – ja taibukad linnud hakkavad huvi tundma, kust kohast küll need seemned sinna maa peale said…

Millega toita?

Kuivõrd juttu on linnas olevast linnusöögimajast, siis erilisi linnuharuldusi sinna loota pole – isegi rästad ilmselt ei tule sööma. Seetõttu tasub jääda kõige tavalisemate linnutoitude juurde. Poodides on müügil erilisi rasvapalle linnutoiduks, kuid need on suhteliselt kallid ja mitmed linnud neid süüa ei soovi.

Tihaste ja varblaste jaoks sobib suurepäraselt tavaline hirss. Odav ning linnud söövad seda hea meelega. Kuid veelgi rohkem meeldivad neile päevalilleseemned – eriti koorituna. Selle saamiseks on linnud nõus riskima ligidal seisva inimesega ja üksteisega kaklema.

Leivapurust kõik linnud ei hooli, kuid näiteks varblastele meeldib see väga. Sarnane on olukord peki ja rasva suhtes – see sobib jällegi väga hästi tihastele. Seaprae tegemisel üle jäänud kamarale võib naaskliga augu sisse teha ja sealt nööri või traadi läbi ajada ja akna taha riputada – varsti on tihased kohal, pea alaspidi nokkimas. Rasva ja seemneid võib ka segada – selle toidu üle on tihased eriti rõõmsad. Rasv tuleb sulatada, hirss või päevalilleseemned sinna sisse segada (võib kasutada ka kaerahelbeid, eriti väiksemaid), panna segu sobivasse vormi ja lasta tarduda.

Milliseid linde võib toidulauale oodata?

Minu, kui endise bioloogi jaoks oli äärmiselt šokeeriv kui vähe teised meie kontoris linde tunnevad. Oletasin, et vähemalt rasvatihase kohta teatakse öelda “tihane” ja koduvarblase kohta “varblane”. Aga ei, rasvatihane oli nende arust “leevike”. O tempora, o mores.

Seega otsustasin siia panna ka pildid ja lühikirjeldused kõige tavalisematest toidulaual kohatavatest linnuliikidest. Kõik pildid peale koduvarblase piltide (need on minu tehtud) pärinevad Wikipeediast, lingid aga viivad Eesti Selgroogsete liigikirjeldustele (hoiatus: hea sisu aga halva navigatsiooni, kujunduse ja kasutatavusega leht). Lingid avanevad uues aknas, nagu ikka.

Linnuhääled on saidilt British Garden Birds. Ei soovita siiski laulule praegu suuremat tähelepanu pöörata, selleks on kevad hoopis parem aeg.

Kes näeb aga lindu, mida siin ei ole – või soovib lindude kohta rohkem teada saada, siis on hiljuti eesti keeles ilmunud mitmeid häid linnuraamatuid. Soovitaksin ehk alguseks Tarvo Valkeri pehmes köites teost “Väike talilinnuraamat” (Raamatukoi, Rahva Raamat), mille saab kätte ca 75 krooniga.

Rasvatihane

Rasvatihane on meie talvistel toidulaudadel kõige tavalisem külaline. Salkadena ringi hulkuv, sageli koos teiste tihaseliikide ja sarnase käitumisega lindudega, ei unusta nad ühelgi hommikul sinu linnusöögimaja üle kontrollimast – isegi kui nad parajasti ei söö. Lihtsalt on vaja teada, kus ja kui palju sööki on…

Välimuselt on rasvatihane samuti väga lihtsalt eristatav. Kollane kõht, must pea ja valged põsed – lisaks veel must triip kõhu peal. Mida laiem on kõhupealne triip ja mida kollasem kõht ise, seda paremas seisukorras see isend on – enamasti on sellised vanad isaslinnud.

Rasvatihase kevadlaul – mida sageli võib kuulda juba detsembris – on üldtuntud “sit-si-kleit”.

Sinitihane

Kui rasvatihane on kõige tavalisem toidulaua külastaja, siis sinitihane on kahtlemata kõige agressiivsem. Pisike tige bandiit ajab minema mitte ainult endast suuremad rasvatihased, vaid ka kolm korda endast suuremad kuldnokad ja rästad.

Sinitihane on linnades oluliselt vähem levinud, kui rasvatihane, kuid linnaservades ja parkide ligiduses on nad siiski üsna tavalised.

Ära tunneb sinitihase samuti väga lihtsalt – kollane kõht ja sinine tutt peas. Noortel ja halvas seisukorras lindudel on sinine tutt sageli hallikas. Samuti on – erinevalt rasvatihasest – põse ülaosa samuti valge, silma katab bandiidile kohaselt must riba.

Sinitihase laul on väga mittemidagiütlev sidin.

Leevike

Leevikese isaslinnu peaks küll igaüks lihtsalt ära tundma – suur erepunane punnis kõht ja jäme nokk. Must müts peas, hall lahtiste hõlmadega palitu seljas.

Emane leevike sarnaneb isasele, kuid tema kõht on heledam rohekaspunane.

Nagu ka sinitihased, on leevikesed eelkõige linnaservade asukas. Samamoodi on isased leevikesed väga agressiivsed – emalinnud lastakse küll toidu kallale, kuid teised isased peavad tühja kõhuga pealt vaatama kuidas alfaisane poosetab. Samas, ega temagi sageli valvamise pealt kõhtu täis ei saa.

Tihased on küll leevikestest väiksemad, kuid kipuvad oma suure liikuvuse ja tigeduse tõttu leevikesed toidulauast eemale hoidma.

Leevikese laul on kaunis, kuid vaikne minoorne tilin, mida kevadpäevadel sagedasti kuusenoorendikust võib kuulda.

Põldvarblane

Ilmselt on paljudele üllatuseks, et Eestis on kahte liiki varblasi – põldvarblane ja koduvarblane. Nende eristamiseks õpetas mu kunagine bioloogiaõpetaja Linda Metsaorg hea ja lihtsa mnemoonilise nipi – “Pea Pruun – Põldvarblane” – ehk PPP.

Nagu ka kõrvalolevalt pildilt näha, on niisiis põldvarblase pea pruun, lisaks eristab teda koduvarblasest tume põselaik. Põldvarblane on veidi väiksem kui koduvarblane, samuti veidi arem.

Talviti on mõlemad varblaseliigid sageli segasalkades, kus arglikum põldvarblane sageli teist viiulit mängib. Söögimajades käivad mõlemad liigid, kuid põldvarblasi on palju rohkem maakohtades ja vähem linnades.

Põldvarblase lauluks – niipalju kui tal seda on – on siutsudega segatud kutsehüüud.

Koduvarblane

Koduvarblase isane (vasakul) on üsna erinev emasest (paremal). Isase pealagi on hallikas, silme ees on must mask ja pea küljed on pruunikad. Emase koduvarblase pea on ühtlaselt hallikaspruun. Noored varblased sarnanevad emastele.

Linnades on koduvarblasi palju rohkem kui põldvarblasi. Söögilaualt aetakse nad sageli tihaste poolt minema, kuid kui tihaseid seal pole siis saavad nad tihti seal ilusti koos mitmekesi askeldatud. Samuti meeldib neile väga süüa kõvakstambitud lume peale pudenenud terasid maast – siis on terve parv korraga söömas. Erinevalt tihastest söövad varblased väga hea meelega ka leivapudi ja pudrujäänuseid.

Koduvarblase laul sarnaneb põldvarblase omale, olles sellest veidi karedam ja kurguhäälsem.

---

Loodetavasti suureneb selle pisikese ülevaate peale veidikenegi toidumajade hulk kontoriakende taga. Linde vaadata on rahustav – ja natukenegi elavat loodust kulub tänapäeva urbaniseerunud inimestele ikka ära. Lisaks veel teadmine tehtud heateost – linnud on väga tänulikud selle toidunatukese peale, mis võimaldab neil talve üle elada.