…meie igapäevast IT’d anna meile igapäev…

2007-01-16

Rosencrantz ja Guildenstern on surnud

Filed under: Filmid,Kultuur — Sander @ 09:28:56

“Rosencrantz?”
“-Jah?”
“Guildenstern?”
“-Jah?”
“Kas sa siis üldse vahet ei tee?!”

***
Vaatasin eile õhtul üle pika aja üle Tom Stoppardi meistriteose “Rosencrantz & Guildenstern on surnud” (Rosencrantz & Guildenstern Are Dead, IMDB, Wikipedia – ning kuivõrd Eesti filmilevist on lootusetu seda filmi leida, siis ka 780MB torrent (vcd, ei soovita) ja 6.4GB torrent).

Tegemist on Tom Stoppardi 1990. aastal valminud filmiga, mis baseerub tema enda 1966. aastal linastunud näidendil. Sama näidendit on ka Eestis suure eduga lavale toodud. Tegemist on eksistentsiaalse draamaga, mis kõigub komöödia ja tragöödia vahel. Meisterlik režissööritöö, suurepärased dialoogid ja näitlejad – film, mida igaüks peab nägema. Minu jaoks on kindlasti tegemist isiklikku esikümnesse paigutuva filmiteosega.

***

“Kas see oled sina?”
(paus) “Ma ei tea.”
(tülgastatult) “See oled sina.”

***

Filmi keskmes on kaks kõrvaltegelast Shakespeare’i “Hamletist”, kes küllap on meelde jäänud vaid oma kõlavate nimede järgi – Rosencrantz ja Guildenstern. Näidendis olid nad kaks kõrvaltegelast, kes kuninga käsul üritasid printsilt saada teada tema saladusi ja plaane – kuningakoja hammasrataste vahele jäänud mutrikesed.

Tom Stoppardi versioonis on neilt võetud isegi nende identiteet – nad ei mäleta, kumb on Rosencrantz ja kumb Guildenstern. Seda ei mäleta ka teised filmi tegelased – nende tähtsus on nii tühine, et isegi nende nimed ega isikud pole olulised (nimirollides Gary Oldman ja Tim Roth).

Samuti puuduvad neil endil mälestused oma minevikust – nende mälestused algavad hetkest, kui kuninga kuller edastas neile kutse lossi ilmuda – nagu oleks nad sel ajahetkel loodud. Olles ilma minevikuta tunnevad nad end sageli kui lehekesed tuules ja üritavad enamuse ajast saada aru süngete alatoonidega sündmustikust. Ainult siis, kui mõni “peategelastest” nendega räägib, on nad täiesti kindlad oma repliikides. Nagu peategelastel, kõlab ka nende suust sellal Shakespeare’i originaaltekst.

Paarist targem on Guildenstern (kumb on kumb selgub alles lõputiitreid vaadates), kuid Gary Oldmani Rosencrantz leiutab/avastab möödaminnes hamburgeri, inertsi, aurumasina, tuuliku, gravitatsiooni, lennuki ja muudki. Leiutab… peaaegu – kui vaid Guildenstern kõike ära ei rikuks.

Nendele vastandub Näitejuht (Richard Dreyfuss ehk oma elu parimas rollis), kes tundub teadvat nii minevikku kui ka tulevikku, olles ehk ise ka kulissidetagune traaditõmbaja. Võibolla helendab tema halli habeme tagant koguni Suur Bard ise…

Näitejuhi teatritrupp esitab või harjutab sageli näidendit – küll bufonaadi, pantomiimi ja nukuteatrina – ja selleks näidendiks on erinevad stseenid “Hamletist” endast. Esitatakse tuntumaid ja traagilisemaid stseene – ning samas viidatakse filmis alles tulevikus toimuvatele sündmustele.

“Hamleti” tegelased on pea peale pööratud – peategelastest on saanud kõrvaltegelased ja vastupidi. Keskendutakse Rosencrantzi ja Guildensterni tegemistele – kuningakoja tegevusliinist saame aimu vaid vilksamisi, pealtkuuldud kõneluste või kusagilt saalist läbi käiva õukonna tegemiste järgi.

***

“Me oleme näitlejad! Me oleme inimeste vastandid!”

***

Soovitan soojalt “Hamlet” kas enne või pärast filmivaatamist läbi lugeda – kas või diagonaaliski. Koolis sai see nagunii kohustusliku kirjandusena läbi loetud – aga vaevalt enamik meist nii küpsed olid, et sellest täies ulatuses aru saada ja nautida. Mina igatahes ei olnud, kuid rant kohustuslikust kirjandusest saab ehk kunagi kirja pandud mõnes teises blogipostis.

Igatahes, “Hamletit” te enam samamoodi ei jälgi, seda võin ma lubada.

Ja lõpetuseks väike lõik “Hamletist” originaalkeeles, kuna hilisel õhtutunnil ei viitsi eestikeelset “Hamletit” riiulist üles otsida:

What a piece of work is man! How noble in reason! How infinite in faculties! In form and moving, how express and admirable! In action how like an angel! In apprehension, how like a god! The beauty of the world! The paragon of animals!

9 kommentaari »

  1. Matvere-Saaremäe Padise kloostris olid ka väga kõva sõna. Mängimise koht vajutas lavastuselse usutava, sügava eksistentsiaalsuse pitseri, nö kokkuvõtte inimese elust – algust ei mäleta, lõpp on ette teada ja see mis vahepeal on on tuhat-miljonit korda läbi mängitud.

    kommentaar kirjutas ek — 2007-01-16 @ 09:56:13 | Vasta

  2. Hirmus kahju, et ma ise ei näinud seda näidendina. Ning etenduse kohana on Padise klooster ilmselt üks ilusamaid ja sobivaimad Eestis.

    kommentaar kirjutas dukelupus — 2007-01-16 @ 10:20:16 | Vasta

  3. Väga raske on midagi näha laval näidendina.. kui tahad “näidendit” näha, siis mine raamatukokku… kui asi on laval, siis on tegu juba kas 1. etendusega ja/või 2. lavastusega :P

    kommentaar kirjutas Flo — 2007-01-16 @ 14:19:44 | Vasta

  4. *shrug*

    kommentaar kirjutas dukelupus — 2007-01-16 @ 15:16:35 | Vasta

  5. too Rosencrantzi monoloog surma kohta ning avastused statistika vallas olid minu jaoks kõige meeldejäävamad ja sügavamad.

    kord olen proovinud isegi seda nende küsimuste mängu mängida päriselus, aga suurt osavust ei saavutanud

    :)

    kommentaar kirjutas mcv — 2007-01-16 @ 21:40:26 | Vasta

  6. Veel fänne :)

    Ma ise nägin seda kunagi ammu TV1 pealt, kui mu mälu nüüd kanaliga ei eksi. Öösel näitas ja järgmise päeva lõuna ajal kordas. Vaatasin mõlemad korrad ära. Väga mõnus.

    Seda lõputiitrite selgust ma ei mäletanudki, aga ma eeldasin miskitõttu kogu aeg, et Oldman on Rosencrantz ja Roth on Guildenstern. Või oli see vastupidi? :P

    kommentaar kirjutas higgins — 2007-01-17 @ 13:17:36 | Vasta

  7. Oldman on Rosencrantz ja Roth on Guildenstern.

    kommentaar kirjutas dukelupus — 2007-01-17 @ 13:37:28 | Vasta

  8. Tean. Ma lihtsalt tahtsin öelda, et ma ei mäleta täpselt kumma ma kummaks enne teadasaamist arvasin, aga ilmselt samamoodi nagu tiitrites. :)
    Tähendab, Roth on mu mällu kinnstunud Guildensternina ja Oldman Rosencrantzina, kuid ma pole kindel kas need on nii kinnistunud läbi kõhutunde või teadasaamise. Vot. :)

    kommentaar kirjutas higgins — 2007-01-17 @ 15:48:50 | Vasta

  9. […] filmil on ka teisi fänne ja üks koherentne eestikeelne blogipostitus aitab ehk asja paremini seletada kui minu krüptiline […]

    Pingback-viide kirjutas Rosencrantz ja Guildenstern « anglofiilist melomaani pihtimused — 2011-09-09 @ 18:30:20 | Vasta


RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.