I cannot believe I haven’t posted this before. Reason #328 to love Rush.

“I am Geddy Lee – and I will sing whatever lyrics I want!”

I’d like to think I am a good programmer myself – or at least strive to be one. Sure, I will never be a coding guru who has all of Knuth memorized and can solve the travelling salesman problem with 23 cities using seven different algorithms without a computer. But I’m good enough for my daily chores.

This post tries to formulate some of the ideas I’ve had. I won’t pretend this to be an absolute, universal and final truth, these are just my thoughts on the subject.

Love

You have to love the code.

There is no other way to put it. You have to be passionate about what you do. The happiness when you pull off something above and beyond what the framework authors intended. Or the deep satisfaction from just finishing a really good piece of code. Or even the frustration of hunting an ever-illusive bug – and the joy upon fixing it.

If you have that passion, then you’re half-way there already. Everything else will come – knowledge, experience, “code-sight” – but if you lack that love, then you’ll never be a good programmer in my book. There is simply no replacement for it.

Largely, this is the reason why the famed Indian programming sweatshops (which were such a rage four or five years ago) are now mostly out of the picture. You had a circle of twenty university graduates and a supervisor walking around behind them, making sure everybody are coding as fast as they can. No slacking!

But the result of such work was simply not worth the price of $500..1000 per developer/month. As far as I know, a lot of the major players have now stopped outsourcing the work to such places (which are not necessarily in India, you can find programming sweatshops in quite a few places around the world). It is just cheaper to pay local, higher-paid programmers to do the same work in half of the time and a tenth of the bugs.

If you lack that love of code, then you still may write a decent code. But it will never be a brilliant code, it will just be a code that sort of works. You’ll lack the spark, the similar spark that makes Shakespeare different from a copywriter.

But what is there to love about the code?

It is the same excitement that a poet gets from writing a poem, or a painter from painting. It is the act of creation, the “develop” part of the word “developer”. We write some lines of text, which abides to the certain rules, and suddenly ex nihilo! we have a website, a video player, a database engine or something else.

Learning

If you are looking at your own code from two years ago and it looks fine, it doesn’t mean you were a good programmer two years ago. Quite the opposite, it means you haven’t grown as a programmer within these two years. You haven’t learned anything.

Programming is all about learning. New languages, new frameworks, new ways to do things, new tricks. Like Lewis Carrol’s Red Queen put it, “It takes all the running you can do, to keep in the same place.”

If you want to become a programmer, you will not be able to stop learning the day you left the university. In fact, you’ll realize that a lot of what your Alma Mater taught you is, frankly put, useless.

My own way to become a programmer was… convoluted, to say the least. Some day I will write a post about it – but suffice it to say that I don’t have a formal education in programming. I am completely self-taught. And, in a way, that is a good thing. Constantly learning something new is normal for me, whereas people just out of university often go “but I was taught to do it this way?!”

And so far, every time I’ve looked back at myself from two years ago, I’ve been able to go “boy, was I stupid back then. I am glad I am so much better now.” I hope this never ends.

Lazy

A programmer I used to know needed to generate some HTML. Cleverly, he used helper methods to do that. He needed H1, so he created a method similar to:

He also needed a H2. So:

And then he needed H2 with an ID. Lo and behold:

And then he also needed H2 with a class. I’ll spare you from the code now, but you can guess what he did.

But this was just for H1 and H2 tags. He needed various other tags as well – img, div, p and so forth. And yes, you guessed right. He had overloaded methods for each and every one of them. The helper class ended up with about 30 methods in a several hundred lines of code.

Me, I’m a lazy bastard. I would have written:

Less than dozen of lines of code without empty lines and braces. And that’s it for every tag you can imagine. Call it any way you like – RenderTag(“br”); RenderTag(“h1”, null, “header”);, RenderTag(“h2”, new { id=”myId”, @class=”myClass” }, “subheader”); – it just works. You can even render tags inside tags with that method.

Sure, I wouldn’t use that method to render a full website, but for a few dozen lines of HTML that was needed, it would have been perfect. Far faster to write than hundreds of lines of repetitive code.

The point where I’m getting to is that you can be eager and write more code. Or you can be lazy and figure out a way to write less code. Being lazy is a good thing in a programmer. It forces us to find patterns and promotes code reuse. It makes us more effective. It makes us better.

Or, to use the words of Terry Pratchett, “Having to haul around extra poundage was far too much effort, so he saw to it that he never put it on and he kept himself in trim because doing things with decent muscles was far less effort than trying to achieve things with bags of flab.”

—-

tl;dr: just read the damn thing.

Protecting your web applications against XSS or cross-site scripting should be a no-brainer for web programmers. The vulnerability is well-known and understood.

And yet, by far the majority of website security vulnerabilities are XSS-related. Either we forget to strip the tags, or whitelist the tags, or encode the string – or in many cases, deem it as an unnecessary precaution.

Don’t do the latter. Always minimize the attack surface, even if you’re doing an intranet web application for six users. There is no such thing as an application or website that is completely secure, but that is what we should aim for, even though the goal is impossible.

To help with encoding, I created a helper class that will automatically help to encode/whitelist/strip the tags from all writeable string properties from a class, be it DTO, viewmodel, entity from EF or elsewhere. Note that this is NOT a complete solution – you need to decide which type of protection to implement, see the newValue variable. Tag whitelist or wholesale HttpUtility.HtmlEncode() are probably your best bets (I’ll try do an article about HTML tag whitelisting next week).

I also encourage you to extend and improve my solution, as there are great many things that could be added – such as allowing for specific XSS protection for different fields (using an attribute, for example), encoding of string in arrays/lists/dictionaries, to work with fields and private properties and so forth.

HtmlEncoder has just one method – EncodeHtml() – with two signatures. You can specify which properties to exclude from XSS protection, ie. say you have a DTO class of a comment – with string properties such as Content, Email, Name, Website and Signature. You want to allow limited HTML in the signature and content, so you don’t want them to be completely encoded and therefore need to exclude them.

Use:

• HtmlEncoder.EncodeHtml(myCommentDto); if you want all of the string properties to be affected.
• HtmlEncoder.EncodeHtml(myCommentDto, x => x.Content, x => x.Signature); – exclude Content and Signature using lambda expressions. This is the preferred method of excluding properties, as the compiler will catch typos or property name changes. You will not get an error, if you add a non-string property by accident.
• HtmlEncoder.EncodeHtml(myCommentDto, "Content", "Signature"); – exclude Content and Signature specifying the property names as strings. Note that typos or property name changes mean that the property will still be encoded. You may even want to declare this method private, so other programmers will not be able to use it and introduce subtle, hard to find bugs.

And here is the class. Happy encoding!

So I wrote a small, couple of hundred words essay about it – and had Mich review it for grammar and ideas, thank you! And posted it, despite being somewhat unhappy with the last sentence – originally “Evolution is a proven theory. And it does not require belief.” I edited it a bit later, to say “Evolution has been proven. And it does not require belief.”

I expected the post would get a couple of dozen views from my friends and acquaintances, same as always. I thought it might be interesting for others, too, so I posted it to /r/atheism – to improve the world, one person at a time. I figured it would get about five upvotes and then be buried by dozens of downvotes, same as all my reddit submissions. You’ll need a rage comic or cat picture to get the upvotes…

But no. It got a dozen upvotes. And then a dozen more. And then even more. Long story short, I ended up at 2nd place in /r/atheism/ – subreddit with almost 700 000 followers – and that also meant I was in frontpage of reddit!!!

That all was kind of freaky. My small blog has usually 2..3 people online, but now there were up to 5700 at the same time! There were hundreds of views every minute! And people started sharing the post in Facebook, Twitter and elsewhere. WordPress actually got a kind of sluggish.

It was amusing to see how in /r/atheism I had 90+% upvote rate, but once the submission hit the frontpage, there were more and more downvotes – currently just at lowly 58%. Also, then the first fundies started commenting in both reddit and the blog – my very first personal experience with such nutcases. It is just insane how they don’t understand even the basics of evolution and yet comment on it as experts.

And the number of comments! 421 in reddit, 137 for the blog post. Now I know how PZ Myers must feel every morning.

And so I hit 146 801 views that day. Insane, considering I had started the day with just 244 000 views all-time, since my first blog post in 2006-12-21. As I am writing this, the blog has 468 749 all-time views – second day the evolution post had 76 670 and today it looks I might have “just” around 5000 visitors – that is a bit more that my blog gets usually in a month.

As you can see, my regular days with 200..300 views don’t even show up in the graph…

I can hear what you are thinking: Is he an idiot or something? Even though he has an MSc in animal ecology and an unfinished PhD in evolutionary ecology, he still doesn’t believe in evolution?!

But here’s the thing: evolution is a scientific theory, same as the theory of gravity, germ theory, cell theory, quantum theory, theory of relativity and many others.

Unlike religion, science doesn’t work with beliefs – you take the facts supporting the theory and compare those with facts not supporting the theory. Then you decide if the theory is correct – or perhaps you should improve the theory, choose an alternate theory or scrap the whole thing altogether.

And the theory of evolution has literally hundreds of thousands (if not millions) scientifically validated observations and experiments supporting it. You have scientific articles, monographs, experiments (yes, there are loads and loads of experiments on evolution), observations and so forth.

And now we take the facts not supporting or invalidating the theory of evolution… oh, wait. There aren’t any.

There is not a single observation or experiment that invalidates evolution. No fossil rabbits in Precambrian strata. No human footprints next to dinosaur footprints. No genetic data showing the synchronized bottleneck of Noah’s ark in all of the animal species. No radioactive dating results or anything else disproving the Cambrian explosion.

There simply is nothing. Or, like Richard Dawkins put it, “Today the theory of evolution is about as much open to doubt as the theory that the earth goes round the sun”.

So, I don’t believe in evolution. But I also don’t believe in the chair I’m sitting on right now. I can prove the latter exists by an empirical observations (looking and touching it) and testing (I sit down – if didn’t fall on the floor, the chair probably exists).

Evolution has been proven. And it does not require belief.

Oma viimasel päeval Itaalias sattusime uuesti Trevi purskkaevude juurde. Ilusad on nood ka päeval, kuid samasugust lummavat valge marmori ja sinaka vee kooskõla, nagu öösel, ei saa siis näha. Seal veidikene jalgu puhates kuulsin selja taga eesti keelt, kuhu kõikjale meid ei satu…

Trevi purskkaevu juurest jalutasime Marcus Aureliuse sambani ja sealt Panteoni juurde.

Panteon oli minu jaoks üks mõjuvaimaid ehitisi Roomas. Ehitatud algselt teisel sajandil templina Vana-Rooma jumalatele, sai sellest seitsmendal sajandil kristlik pühakoda. Huvitava faktina on Panteoni kuppel veel ligi kaks tuhat aastat pärast ehitamist suurim ilma tugevdusteta betoonkuppel.

Kuppel on tõesti suur – ja avaus tema tipus (oculus) laseb sisse piisavalt valgust, et sisemus oleks kaetud pehme, otsekui maagilise valgusega. Ja juba teab mitmendat korda pean nentima, et piltide pealt lihtsalt ei saa aru, kui suur see ehitis tegelikult on. Vaata pilti Panteoni sissekäigust paremal – kui pisikesed need inimkujud ukse kõrval on!

Vana-Rooma jumalate altaritest ja kujudest pole säilinud peaaegu mitte midagi tänapäevani – vaid lainelised jooned peaaltari nišis viitavad, et kunagi kummardati seal Neptunust, mitte Jahvet.

Panteoni on maetud Itaalia kuningate Vittorio Emanuele II ja Umberto I kõrval ka Raphael. Just seal ongi kuulus epitaaf – "Ille hic est Raffael, timuit quo sospite vinci, rerum magna parens et moriente mori" ("Siin lebab kuulus Raffael, keda Loodus ise kartis end ületavat, kuni ta elas, ja kui ta suri, kartis ennastki surevat.").

Peaaegu Panteoni kõrval asub Piazza della Minerva, kus on Bernini elevandi-ja-obeliskiskulptuur. Elevant sel kujul on tuntud kui porcini – seake – rahvajuttude järgi ei teadnud või osanud Bernini elevantidest inspiratsiooni leida ja modelleeris kuju sea järgi. Kahtlemata on lausa ülimalt südamliku sõjaelevandi kujul ebanormaalselt pikk lont.

Minerva väljaku ääres on ka Santa Maria sopra Minerva, ainus gooti stiilis kirik Roomas. Sisse pühitsetud juba 1370. aastal, ehitati see (taaskord) Vana-Rooma templi varemetele – tollal arvati, et see tempel oli pühendatud Minervale (Kreeka Athena), kuid tegelikult oli see pühendatud hoopiski Egiptuse jumalannale Isisele.

Samas basiilikas ütles Galileo Galilei 1633. aastal lahti oma inkvisitsiooni poolt vääraks tunnistatud ideedest. “Eppur si muove”.

Kui väljast on ehitis üsna mittemidagiütlev (nagu paljud Rooma kirikud), siis seest on tegemist avara ja suursuguse hoonega. Muude kunstiväärtuse kõrval on see koduks Michelangelo Jeesusele – algselt alasti kujuga, millele väärikuse andmiseks sai keegi kaheldava väärtusega ülesande genitaalid pronksiga üle plätserdada.

Edasi läksime väikeste kõrvalpõigetega Altare della Patria – “kodumaa altari” – juurde. See on kahekümnenda esimesel poolel ehitatud tõsiselt jube monstrum, mis domineerib tervet Rooma kesklinna, varjates nii ära Kapitooliumi mäe kui ka vaate Colosseumile. Lisaks hävitati seda ehitades hulgaliselt antiikvaremeid.

Ehitist ei salli ka roomlased ise, hüüdes seda põlastavalt “pulmatordiks” ja ristides ka veel teiste, mitte nii viisakate nimedega.

Otse “pulmatordi” taga on Kapitooliumi mägi, üks Rooma seitsmest künkast. Selle tipus on Michelangelo kujundatud väljak koos kolme paleega.

Üks neist on Senaatorite palee, Palazzo del Senatore.Selle pildi pealt võib näha Rooma jaoks väga tüüpilist stiili. Hoone esikülg on kaunistatud valge marmoriga, seda kaunistavad Michelangelo poolt disainitud trepid, kaunid kujud ja purskkaev.

Hoone küljed on aga räämas tellistest, sajandite jooksul on neile sadestunud paks kiht mustust. Ilmselt kedagi ei huvitanud, kuidas nende majad nägid külje pealt välja – külalised said imetleda kaunist esikülge, kuid muud nägid vaid teenijad.

Selliseid ehitisi on Roomas kümneid kui mitte sadu. Imekaunis fassaad, imeline sisemus… kuid küljed on sellised, et Tallinnas kästaks majaomanikul koheselt hoone korda teha.

Kapitooliumi mäe taga on Forum Romanum – keskajal meetrite paksuse jäätmete kihi alla mattunud Vana-Rooma kesklinn, ehk see kuulus Foorum. Võib vaid ette kujutada, kui elegantne see peente sammaste ja suurte ehitistega linnasüdamik oli.

Edasi läksime väikeste kõrvalpõigetega San Pietro in Vincoli (Peetrus ahelates) kirikusse. Väljast on see hoone üpris tähelepandamatu, seest aga suur ning ilus. Samuti oli see üks hämaramaid nähtud kirikuid, kuid peab ütlema et sellele basiilikale hämarus sobis.

Nime on see juba viiendast sajandist pärit kirik saanud oma väidetavate Peetruse ahelate tõttu, mida iga huviline vaadata saab.

Paarist ketijupist oluliselt huvitavam on aga Michelangelo sarviline Mooses. Sarved olid tol ajal kujudel pühaduse märgiks – ja ilmselt oli ka kunstnikul lihtsam kujutada sarvi, kui halot.

Basiilikas on ka teisi huvitavaid kunstiteoseid, näiteks ülidetailne surmaingel (vasakul).

—-

Ning see on siis selleks korraks Itaaliast kõik. Tagasiteest võib vaid mainida kauneid Alpe ülelennul ja et Amsterdami lennuväljal oodates lugesin läbi Richard Dawkinsi raamatu Greatest Show on Earth, mida ma kõigile soojalt soovitan.

Bongiorno!

Enne Firenzest ära sõitmist käisime Michelangelole pühendatud väljakul, kus asub ka Taaveti pronkskoopia. Sealt avaneb fantastiline vaade Firenze kesklinnale, mis öösiti olevat veelgi parem. Kahjuks oli ilm sel hommikul üsna udune, nõnda et häid pilte ei saanud.

Suveniiriputkades müüdi ka selliseid lõbusaid Taaveti-teemalisi boksereid (vt paremal). Tagantjärele on täitsa kahju, et ma neid omale ei ostnud. Lisaks olid saadaval ka samateemalised köögipõlled.

Ostsin sealt siiski kaks T-särki, osalt seetõttu et puhtad särgid kippusid otsa saama. Ühel särgil Vitruviuse mees ja teisel Aadama loomine. Viimasega sarnane särk mul tegelikult oli – aga sel on jumal asendatud tõeliselt jumaliku olevusega.

Teel Bolognasse sõitsime üle Apenniinide, kus madalad pilved olid eristamatud udust.

Bologna

Bolognas olid usinad eestlased organiseerinud Itaalia eestlaste kokkusaamise – või noh, õigem oleks öelda, itaallastega abiellunud eestlannade kohtumise. Oma blogis on sellest kirjutanud üks korraldajatest Sirli, teine korraldaja oli Oudekki Loone (paremal).

Alguses sõime pikalt-pikalt traditsioonilist Bologna toitu, millest enamus oli tõesti hea. Polenta, mis on põhimõtteliselt maisipuder, kohalikud singid ja nii edasi.

Alles pärast kolme saime linnaekskursioonile – muidu poleks see probleem olnud, aga meie seltskond pidi veel samal päeval ligi nelisada kilomeetrit tagasi Rooma sõitma. Ilusa laulva itaalia aktsendiga tegi Oudekki meile väga huvitava ja detailse lühikese linnaekskursiooni, suur tänu selle eest!

Bologna mulle meeldis, samamoodi nagu Firenzegi. Linn oli puhtam, tänavail nänni pähe määrivaid musti oli vähe, oli isegi autojuhte kes suunatuld kasutasid. Mõnes mõttes meenutas vana ülikoolilinn Bologna samuti ülikoolilinna Tartut.

Loomulikult, paari tunniga saab vaid kiire ülevaate – ka Bolognas võiks palju-palju pikemalt olla ning palju-palju rohkem näha.

Bologna peaväljakul asub maailma suuruselt kuues kirik, San Petronio Basilica. Gooti stiilis basiilika oli Santa Maria degli Angeli e dei Martiri kõrval üks ilusamaid kirikuid sel matkal. Mingil põhjusel oli ses basiilikas pildistamine keelatud, mis tundus üpris arusaamatu. Salakesi sai siiski päris mitu pilti tehtud.

Tõeline Bologna patrioot Oudekki rääkis ja näitas meile paljutki, kuhu “tavalised turistid” ei satu – näiteks tänaval müüris olev auk, kust sai pilku heita (praegu tühjale) kanalile. Nagu selgus, Bolognas on palju kanaleid, neist enamik täies ulatuses maa all – veega täituvad need vaid siis, kui mägedest lumesulamisvesi alla jõuab.

Oluliselt masendavam oli kuulda 1980. aasta pommist Bologna raudteejaamas mis tappis 85 inimest, sealhulgas palju lapsi ja noorukeid. Ehkki terroristid saadi küll peagi kätte, siis täit selgust ses asjas ei ole – tugevad kahtlused on Itaalia salateenistuste seotuses terrorismiaktiga.

Mõrvatute mälestuseks on pommi lõhkemise kohas, Bologna rautejaama seinas, sellest tekkinud auk ning lohk põrandas. Ka on üks kahest tänavapoolsest kellast, mis plahvatuse ajal seisma jäi, alaliselt näitamas pommi lõhkemise aega, 10:25.

Sõitu tagasi Rooma alustsime alles veidi enne seitset. Koos pausidega viis tundi pimedas kestnud sõit oli väsitav, hoolimata sellest et mina roolis ei olnud.

Sõidul Roomast Firenzesse oli huvitav näha Itaaliat väljaspool linnasid. Kalju otsas olevatest keskaegsetest linnakestest kuni imepisikeste põllulappideni. Väga palju oli tühje, mahajäetud elumajasid – ilmselt ka Itaalias kolivad inimesed järjest rohkem linnadesse.

Kindlasti kuluksid ka Eestis ära taolised kiirteed, vähemalt Tallinn-Pärnu-Riia, Tallinn-Narva ja Tallinn-Tartu suundadel. Ma oleks isegi nõus mõistlikus suurusjärgus teetolli maksma, kui selle eest saan rahus sõita ühesuunalisel mitmerajalisel teel 150 km/h. Korralikust kiirrongiühendusest pole vist mõtet isegi rääkida…

Esimene asi, mida Firenzesse jõudes tegime, oli lõunatamine. See oli ka esimene hea (ja väga hea!) pitsa Itaalias, mida ma sain. Väidetavasti kohalikud ütlevad, et Rooma toit pole suurem asi, kui ei tea kindlaid, hea kvaliteediga söögikohti. Minu kogemuse järgi võib see tõesti nii olla, suvalise Rooma kohviku toit on nõrgem, kui suvalise Eesti kohviku toit.

Edasi liikusime Firenze toomkiriku juurde. Alustati selle ehitamist juba 1296. aastal, kuid lõpetati alles 1436. Vasest risti ja kera paigaldamisel kupli tippu 1469. aastal osales noor õpipoiss nimega Leonardo da Vinci.

Gooti ja renessansi stiile segav katedraal on seest veelgi majesteetlikum, kui väljast, eriti järgmisel päeval peale Vatikani ülekaunistatud kirikuid. Puhtad ja selged jooned jätavad ruumist avarama ja avatuma mulje, puudub hingemattev detailide üleküllus. Suured sambad lisavad muljed võimsusest.

Otse toomkiriku ees on kuulus Firenze ristimiskirik oma Ghiberti ustega (vasakul), mida Michelangelo nimetas paradiisiväravateks, ja kõrval mitte vähem kuulus Giotto kellatorn (paremal).

Ristimiskirik on märksa vanem, kui katedraal, olles valminud juba üheteistkümnendal sajandil. Legendi järgi olevat see ehitatud Vana-Rooma Marsile pühendatud templi jäänustele, kuid väljakaevamistel on selgunud, et enne praegust kirikut oli seal hoopiski vanem, neljandal sajandil ehitatud kirik – ja enne seda vaid linnamüür kaitsetorniga.

Edasi liikusime väikeste kõrvalpõigetega Palazzo Vecchio ehk raekoja juurde. “Vecchio” ([ˈvɛkkjo]) tähendab lihtsalt vana, ehk siis “vana palee”. Selle juures asub teadagi Michelangelo “Taavet” – või õigemini, Taaveti koopia, mille ees seisavad sajad ja sajad turistid.

Tegelikult on kahju, et Taavet kogu tähelepanu omale saab. Kohe kõrval asub ju võimsate kaartega Loggia dei Lanzi, mille kujugaleriis on mitte vähem mõjusaid ja kuulsaid kujusid, näiteks Benvenuto Cellini Perseus Meduusa peaga, mille loomine kunstnikul ligi kümme aastat võttis.

Kohe raekoja kõrvalt algab Uffizi galerii (== offices, kontor), Läänemaailma vanim ja tuntuim kunstimuuseum. Kahjuks seekord sinna sisse ei saanud – ajapuudus ning olin kusagil ka oma jalale vähe viga teinud. Loodetavasti kunagi saan veel Firenzesse, vaadata on ju seal veel palju-palju.

Uffizi kõrval on Arno jõgi, ja veidi eemal Ponte Vecchio (“vana sild”), mis ehitati praegusel kujul 1345. aastal. Tähelepanuväärne on sild selle poolest, et sillal on veel tänapäevalgi poed – nii nagu see oli kombeks keskajal mitte ainult Itaalias, vaid kogu Euroopas.

Algselt olid sillal lihunikud ja parkalid, kuid 16. sajandil ei kannatanud linnavalitsejad enam haisu välja ja lubasid sinna vaid kullasseppade poode. Nii on seal juveeliärid ka tänapäeval.

Edasi läksime Santa Croce kiriku juurde. Huvitav oli näha, kuidas kiriku kõrval kitsas tänavas – umbes nii laias kui meie Müürivahe, või isegi veidi kitsamas – sõidab liinibuss. Hea, et Tallinnas pole vanalinna pandud busse käima – niigi halb et seal nõnda palju autosid on.

Edasi läksime väikeste kõrvalepõigetega tagasi hotelli. See oli meeldejääv oma mikroskoopilise dušinurga poolest, kus veel lisaks kraani käepide ära tuli ning dušš hoidikus ei seisnud. Lisaks oli tuba otse tänava ääres, see öö eriti hästi magamine ei õnnestunud.

Vatikan on teadagi “riik linna sees”. Ja nagu enam-vähem kõik turistid alustasime ka meie Peetri väljakult, mille obeliski otsas olevas pallis olevat legendi järgi Gaius Julius Caesari tuhk, ja rist sisaldavat osasid “tõelisest ristist”.

Taaskord, õnneks ei olnud turismihooaeg veel pihta hakanud ja nõnda saime üsna kiirelt Peetri kirikusse. Selle jäetud mulje oli muidugi uskumatu, tegemist on ju suurima kristliku pühakojaga maailmas. Nagu ka eelmise päeva kohta märkisin, piltidest ei saa aru kui suured tegelikult need katedraalid on.

Basiilika sisemus on täis kunstiteoseid, millest kuulsaim on kahtlemata Michelangelo Pieta, ainus töö mille meister (vihahoos) signeeris – tegu, mida ta hiljem olevat kahetsenud. Võrrelge seda meie aja noorkunstnikega, kelle maalide juures signatuur on sageli kõige silmatorkavam detail. Samas, kui ei ole Leonardo või Michelangelo kunstnikuoskusi, siis ongi ehk reklaami tegemine olulisem kui kunst.

Kunsti ja kunstilisi detaile on Peetri kirik täis sel määral, et see muutub lihtsalt taustaks. “Ah, jah, järjekordne imepärane marmorist kuju…”. Less is more, tahaks öelda.

Kiriku kuppel on tõeline ime – eelkõige just seetõttu et see valmis 16. sajandil. Ilma kraanade, tõstukite ja veomasinateta. Selgelt on näha Panteoni kupli mõju kujule ja kaunistustele.

Vatikani muuseumid

Meeldivalt saime Vatikani muuseumidesse sisse ilma igasuguse ootamiseta. Küll on aga kahju et me pidime osa seltskonna soovil neist sisuliselt läbi jooksma. Tegemist on ju ühega maailma suurimatest muuseumitest, kus võib veeta päevi – kui mitte nädalaid, ikka leides uusi kunstiteoseid, mida imetleda.

Laokoon, mis oli üldse kõige esimene kuju Vatikani muuseumis, on väga muljetavaldav. Kuju sisemine pinge, eri suunadesse pööratud õlad ning puusad (mis kahtlemata koos Belvedere torsoga oli inspiratsiooniks Michelangelole, kelle kujude enamikul on sarnane vöötmete ristumine. Huvitava faktina, välja on pakutud et tegemist on üldse Michelangelo tehtud võltsinguga). Ning lihtsalt ka selle kuju detailirikkus – tegemist ei ole ju vahast vormitud ja hiljem pronksi valatud skulptuuriga – ei, see on meisli ja haamri abil marmorist välja raiutud, tõsi küll, mitmest erinevast marmoriplokist.

Muuseumist läbi tormamisel õnnestus teha väike paus kuulsates Rafaeli saalides. Uskumatuna tundub, et selliste meistriteoste eesmärgiks oli lihtsalt paavsti vastuvõturuumide ja kabineti seinte-lagede katmine.

Peagi jõudsime Sixtuse kabelisse. Peab ütlema, et pärast Peetruse basiilikat tundus kabel üsnagi väike – aga kui hakata mõtlema, et selle lae maalis Michelangelo üksinda, ning see võttis neli aastat… Juba üles, omaenda disainitud tellingutele ronimine iga hommik pidi võtma korralikult aega; krohvi, värvi ning töövahendite üles-alla vedamisest rääkimata.

Ning lagi ise on loomulikult võimas oma maalide ja detailsuse poolest. Kuulsaim osa laest on loomulikult Aadama loomine. Palju on räägitud mille seest jumal Aadama poole küünitab – riidekalts, emakas, merikarp, neer – kuid peab ütlema, et kõige tõenäosem tundub ikkagi inimaju. Ilmselt otsustas Michelangelo visata väikese krutski ja maalida otse Vatikani südamesse, kuidas jumal on pärit inimese mõistusest, ehk teisisõnu, väljamõeldis.

Nii Sixtuse kabeli maalid kui ka Rafaeli saalid on hiljaaegu restaureeritud. Nüüd on võimalik näha kui eredad olid tegelikult renessansimeistrite maalid – tuhmuv ja tumenev lakk ning nõgi õlilampidest olid need väga tumedaks teinud. Ilmselt ka kolmanda renessansi suurmeistri – Leonardo da Vinci – maalid olid omal ajal palju heledamad. Hiljuti restaureeritud koopia Mona Lisast, mis maaliti umbkaudu samal ajal kui originaal, on samuti heledate erksate värvidega, mitte pastelne ja ähmane.

Viimase detailina – juba väljumisel – leidsin veenva tõendi et Vladimir Putin oli, on ja jääb. Kuidas muidu seletada ilmselgelt tema kujutist Vana-Rooma skulptuuril? Tõsi küll, juukseid on kahe aastatuhande jooksul tõesti vähemaks jäänud, keskiga on kätte jõudnud.

Üldmulje Vatikani muuseumidest on muidugi vapustav. Sellisel tasemel selline kontsentratsioon kunsti… paneb mõtlema, et mida me oma pisikese Kumuga siin üldse kekkame.

Ning millised summad on olnud paavstil kulutada ehitistele ja kunstile, sellal kui suur osa Euroopast kui mitte otseselt ei nälginud, siis vähemalt elas vaesuses? Reaalseid hinnangud Vatikani koguvaradele ei ole olemas. Pole isegi teada, milliseid kunstiteoseid ja dokumente Vatikani arhiivid sisaldavad. Nagu on öeldud, tegemist on maailma rikkaima kompaniiga.

Kindlasti oleks tahtnud palju-palju rohkem aega Vatikani muuseumides veeta. Loodetavasti õnnestub mul sinna elu jooksul veel sattuda.

Rooma

Rooma kui linn jättis mulle oluliselt kehvema mulje, kui hiljem käidud Firenze ja Bologna. Linn on uskumatult räpane – mitte ainult prügi tänavatel, vaid ka majaseinad on kaetud mustusekihiga. Isegi Vatikani müür on kaetud paksu korbaga. Konidest ja koerasitast tänavatel ei tasu rääkidagi.

Puhtad on ainult vaatamisväärsused, ja need sageli ka ainult eespoolt. See on aga omaette teema, pikemalt ehk kunagi hiljem.

Liiklus… ma olen väga õnnelik, et mina ei pidanud roolis olema. Kõik Tallinna/Eesti liikluse üle virisejad tuleks saata tunniks Rooma sõitma.

Kõik liikluseeskirjad on puhtalt optional, seehulgas ka suunatule kasutamine ja ridade arv. Punast tuld üldjuhul austatakse, v.a. motorollerite ja mootorrataste poolt. Teed on seejuures head, korralikud, mitte nagu Tallinna aukudevõrgustik, mida hellitlevalt tänavateks hüütakse. Osaliselt on see arusaadav – puudub ju teid lõhkuv talveilm.

Väga palju on motorollereid ja pisiautosid. Pargitakse nii kuidas juhtub, blokeeritakse teised kinni ja täidetakse iga vaba koht sekunditega.

Igal pool vaatamisväärsuste juures on kümnete kaupa “mustasid”, kes müüvad kas mõttetuid mänguasju, käekotte või muud pudi-padi. Kui politsei tuleb, siis lapatakse müügilina nurkadest kokku ja tormatakse minema, ainult selleks et viie minuti pärast tagasi olla.

Vaatamisväärsused… selles suhtes on Rooma muidugi fantastiline. Ilmselt asja rahulikult võttes võib Roomas veeta kuid, iga päev midagi uut vaadates. Niimoodi tormates, nagu meie seda tegime, muutuvad asjad virr-varriks.

Tõsiselt häiriv on selgitavate siltide ja viitade puudumine. Kohad, kus meil oleks selgitavad tahvlid kolmes keeles ja viidad kilomeetrite kauguselt… Itaalias pole isegi vaatamisväärsuse nime pahatihti.

Santa Maria degli Angeli e dei Martiri oli esimene katedraal ja osaliselt seetõttu jättis võimsama mulje kui mõnigi teine kirik hiljem. Teine põhjus oli külastajate vähesus, mistõttu jäi avaram ning pühalikum mulje.

Tegemist on algselt Rooma saunaga, mis ehitati 16. sajandil Michelangelo plaanide järgi ümber katerdaaliks, seejuures algsest ruumist vaid poolt ära kasutades. Ega ei kujutagi vaid kirjelduste järgi ette, kui suured omaaegsed Rooma saunad olid – antud algsed Diolektuse saunad oli kultuurikeskus, kus oli näiteks muuhulgas ka raamatukogu.

Mõnevõrra häirisid sissekäigu juures olevad tahvlid, kus paaniliselt üritati tõestada, et Galileo Galilei oli tõsiusklik ja armastas jumalat üle kõige. Kasutati selleks kontekstist välja rebitud tsitaate nii Galileilt endalt kui ka tema biograafidelt jne. Üldiselt jättis häbiväärse mulje, stiilis “hoolimata sellest et inkvisitsioon ta süüdi mõistis, me nüüd ütleme et tema avastused olid jumalik inspiratsioon”.

Omapärane oli ka 2010. aastal paigutatud Galilei pronkskuju (paremal), mis nägi välja nagu inimese ja Doctor Who daleki ristsugutis.

Huvitav oli kirikuseinas olev pisike auk, millest tuleva päiksekiire järgi pööripäevasid määrati. Kiriku põrandal oli selleks spetsiaalselt kujundatud 45-meetrine pronksist meridiaaniala, kuhu päikesekiir langeb.

Basilica di Santa Maria Maggiore ehitati algselt juba viiendal sajandil. Otse loomulikult ei ole praegune basiilika selline nagu ta siis oli, vaid sinna ehitati aastatuhandete jooksul korduvalt juurde.

Hoolimata sellest on kirik eelkõige seespoolt säilitanud Rooma-aegse lihtsuse, mis mõjub suursugusemalt kui hilisemad tilulilusid täis ehitised.

Peaaltari all on väidetavat Jeesuse hälli tükikest sisaldav reliikvialaegas; sellest oluliselt huvitavam on aga samas olev igiõndsa näoga palvetava paavsti kuju.

Colosseum on teadagi Rooma kuulsaim ehitis ja võiks öelda et kogu antiik-Rooma sümbol. Mida aga pildid ei suuda edasi anda on Colosseumi massiivsus ja suurus. Seda märkasin ma veel mujalgi – fotod ei suuda edasi anda, kui igisuured on näiteks Peetruse kirik või Panteon.

Kindlasti vedas meil Itaalias käimise ajaga. Märtsi keskel on ilm juba eestlase jaoks vägagi soe (päeval varjus 18..20 kraadi), kuid turismihooaeg pole veel alanud. Nii saime Colosseumisse sisse paari minuti ootamisega – kuid suvel tähendavat sissepääs rohkem kui tunnist ootamist palava päikese käes. Küll aga ei olnud avatud areeni-alused käigud – tavaliselt need olevat külastajatele avatud, kuid ainult suveperioodil. Lisaks toimuvad praegu Colosseumis suured restaureerimistööd, mitmed alad on külastajatele suletud.

Ehitati Colosseum esimesel sajandil ning täiendati veel korduvalt kuni viienda sajandini. Mahutas see viiskümmend tuhat pealtvaatajat. Aga kristlasi pole seal kunagi hukatud ega lõvidega võitlema pandud, see on alles 16. sajandil leiutatud legend – mis, tõsi küll, kaitses seda tollal kivimurruna kasutatud ehitist edasise lõhkumise eest.

Õhtul pimedas käisime Hispaania treppe ja Trevi purskkaeve vaatamas. Mõlemaid tasub vaadata õhtul, eriti Trevi purskkaeve, mis oma valgusega valgel marmoril ja sinise veega mõjub lausa lummavalt. Kahjuks polnud mul kaamerat kaasas, nii et peab leppima mobiilipiltidega.

Yes, I know, it is ridiculous. I remember literally hundreds of classes and methods, but a simple, one-line “ConfigurationManager.AppSettings[key]” I have to google. So I just gave up and wrote a wrapper – and to make it a bit more useful, I did a generic version, which can get the configuration value already in a specified type.

So, here is the three-method class, imaginatively named “Config”:

Use it simply Config.GetSettingByKey<int>(“RowCount”) – which would return 0, if the key “RowCount” doesn’t exist. Use Config.GetSettingByKey<int>(“RowCount”, 16) to specify a different default value.

You could also do separate properties for more frequently used configuration values, to avoid typos in string keys:

It is not birth, marriage, or death, but gastrulation, which is truly the most important time in your life.

– Lewis Wolpert

The spread of secondary and latterly tertiary education has created a large population of people, often with well-developed literary and scholarly tastes, who have been educated far beyond their capacity to undertake analytical thought.

– Peter Medawar

Above is a simple generic method to get all constants of a specific type of a class. I.e. to get all string constants, use:

var allStringConstants = GetConstantValues<string>(typeof(myClass));

To get all int values:

var allIntConstants = GetConstantValues<int>(typeof(myClass));

and so forth.

The inspiration for this method came from http://weblogs.asp.net/whaggard/archive/2003/02/20/2708.aspx

Mulle ei meeldi küsida trikk-küsimusi – kui sult kunagi tööintervjuul küsitakse “mitu muna munevad 1.5 kana 1.5 päevaga, kui…” või muud sellesarnast, siis küsi vastu – et kas selliste probleemidega siis siin firmas tegeletaksegi? Ma tulin programmeerijaks, mitte talunikuks.

Veel vähem meeldivad mulle kohapeal programmeerimisülesannete lahendamised. Kui viimati ise intervjueeritava rollis olin, siis paluti mul tahvlil üks suhteliselt lihtne probleem lahendada. Keeldusin, põhjendades seda sellega, et ei usu et sellisest lahendamisest saaks reaalselt aru minu oskustest programmeerijana.

Miks nii? Nagunii on pinge sees – vaja ju paista välja hästi tark, lisaks eeldavad sellised kiirülesanded sageli mitte intelligentset probleemi lahendamist, vaid eelnevalt kindla lahenduse teadmist. See ei anna ka edasi tegelikke intervjueeritava oskuseid – ta võib ju olla superhea linked listi mudija või stringi tagurpidi keeraja, aga kui ta seejärel ei saa hakkama mitte millegi muuga…

Ah jaa, tolle tööintervjuu ma läbisin edukalt. “Tehniline intervjueerija” olevat käskinud osakonnajuhil mind kindlasti palgata.

Nüüdseks on mul kogunenud üks ports oma pisiküsimusi – enamik neist on C# süntaksi kohta. Ma ei eeldagi intervjueeritavalt, et ta neid kõiki silmpilkselt suudaks vastata. Pigem annab inimesest aimu see, kas ta suudab kümnestkonnast küsimusest vähemalt osale midagi vastuseks öelda – või suudab ta leida lahenduse loogikat kasutades. Või isegi, kuidas ta käitub vastust mitte teades.

Paljud neist küsimused on kasulikud teada igapäevaprogrammeerimisel – ning paljud küsimused seda ei ole. Mõned on hädavajalikud teada. Enamik ei ole.

Lisaks on vaja kindlasti lasta lahendada testülesanne – so, mitte just kõige lihtsam pisirakendus, mida saab kodus paari päeva jooksul programmeerida. See annab inimese oskustest kõige parema ülevaate. Kas asi on spaghetti, kas kood on korralikult kommenteeritud, kuidas on struktureerimisega, nõuete implementeerimisega ja nii edasi.

Lisaks loe ka mu eelmisi programmeerija mitte .NET-spetsiifilisi tööintervjuualaseid postitusi: 1, 2, 3.

TL,DR: mul on tekkinud kolmkümmend tehnilist küsimust, mida küsida tööintervjuudel. Siin on neist kümme. Kui saan kokku viiskümmend küsimust, siis postitan järgmised kümme. Vastused võid kommentaaridesse postitada.

1. Mis on readonly ja const vahe? Millal saab esimest kasutada ja milline on saadav kiirusevõit?
2. float, double, decimal. Mis on nende erinevused? Mille poolest erineb decimal kahest teisest? Milline on neist kolmest kiireim arvutustes? Aga täpseim?
3. ArrayList vs geneeriline List<>. Kumb on kiirem, millised on ühe või teise eelised?
4. Mis on ja kus sa kasutaksid singleton patternit? Mis juhul sa ei saa static’ut kasutada ja pead singletoni kasutama?
5. Kas staatilisel klassil saab olla konstruktor? Kui jah, siis millal seda välja kutsutakse? Aga destruktor?
6. Kuidas sa lahendaksid olukorra, kus sama interface’i implementeerivatel klassidel on vaja sama funktsionaalsust – näiteks on 3rd-party library’s interface IPerson, millel on property’d Firstname, Lastname, Initial. Seda implementeerivad sinu klassid Customer, Client, Employee ja Manager, mis vajavad kõik täisnime kuvamise funktsionaalsust. Kuidas seda teha, kui interface’i ei saa muuta? (NB! Siin on vähemalt kaks võimalust)
7. Mille poolest erinevad funktsiooni parameetrites Foo(params string[] list) ja Bar(string[] list)?
8. Kas interface’st päritud klass saab olla staatiline?
9. Mida võimaldab @ stringi ees (@”foo. bar.”)? Aga muutuja nime ees (@variable)?
10. Kas enum’i numbriline väärtus saab olla suurem, kui Int32.MaxValue?