http://www.imdb.com/title/tt0549945/

Lehelugu. Kahjuks külmpeetrit ei mainita.

Algas kõik sellest, et isa arvuti muutus aeglaseks. Kavalate programmide abil selgus, et ühel ketastest – süsteemikettal – oli poolel kettal (elik ühel platel) lugemiskiirus 2 MB/s. Nii ju lennata ei saa – kopeerisin XXClone abil süsteemi ümber teisele kettale ja kiirus sai tagasi normaalseks.

Nüüd aga oli ruumiga probleeme. Isal on palju skaneeritud fotosid, audiot jms mahukat kraami. Milles asi, lähen poodi ja ostan talle kasti ühe suuremat sorti ketta, et poleks mõnda aega mahuprobleeme.

Seadsin sammud kaubanduskeskuses olevasse Kartulisalongi. Ja…. sisemisi kettaid ei ole üldse. Olgu, lähen suurde elektroonikapoodi… seal pole üldse kõvakettaid. Lähen teise kaubandusekeskusesse. Sealses Kartulisalongis on kaks sisemist kõvaketast, 500GB ja 160GB. Foto- ja arvutikaupu müüvas poes pole ka üldse kõvakettaid. Kaubanduskeskuse elektroonikapoodi on ära eksinud paar pisikest ketast (suurim 320GB).

Lõpuks ostsin Kartulisalongist välise 1TB ketta. Esialgu ajab asja ära.

Aga kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Selleni, et Eesti arvutipoed on mõttetud. Müügil on vaid sülearvutid, DVD-toorikud ja imepisike valik “esmatarbekaupu” – juhtmed, hiired, kõrvaklapid. Ning kõik see ülikalli hinnaga.

Enamuse oma arvutialaseid/elektroonika-ostusid teen ma välismaa võrgupoodidest. Isegi koos saatmise hinnaga tuleb see odavam, kui Eestist osta. Rääkimata palju suuremast valikust.

Ning nii ei toetagi ma Eesti ettevõtlust – ja tundub, et paljud teevad sama. Nõnda polegi imestada, et arvutipoode järjest kinni pannakse. Ei tea, kas iial tuleb Eestisse arvutipoodide kett, kus on normaalne kaubavalik, normaalsed hinnad – ja normaalsed müüjad, kes valdavad elementaarinfot riistvarast. Kardan et ei, liiga pisike turg – kui ehk mõni üle-Euroopaline kett otsustab siia laieneda.

Ei mäleta kas olen varem siia kirjutanud kunagisest arvutipoest Tartus, kus müüjateks olid kaks meest – hüüdnimedega Tiku ja Taku. Sinna poodi sai tihti sisse astutud vaid sellepärast, et ajaviiteks nende asjatundmatust kuulda. Hiljem lisandus veel kolmaski klienditeendindaja. Üsna loogiliselt sai tema hüüdnimeks kõlalise sarnasuse alusel Noku.

Sain eelmisel nädalal kolm päeva puhkust – hea ka, sest kaks nädalat kahe aasta peale on tõesti vähevõitu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Töökoha ümbruses on kitsad tänavad – ning mingil põhjusel laiad kõnniteed, kohati lausa kolm meetrit. Üsna loomulik, et nii kohalikud elanikud kui ka töölkäijad pargivad autod kahe rattaga kõnniteele. Sellest pole hullu, kaks lapsevankriga ema mahuvad kõnniteel ikka korraga mööda. Lisaks on siin üsna vähe jalakäijaid, silma järgi ehk üks-kaks viie auto kohta.

Esmaspäeval tööle tulles olid aga äkki kõik autod hoolega teeserva pargitud, rattaid kõnniteele panemata. Kaastöötajad teadsid ka põhjust – MuPo olevat kõikidele kõnnideel parkijatele trahvi teinud, kogu linnaosas. Ilmselt ikka sadu autosid. Kui kõik said 300 kroonise trahvi nagu hiljutises Tallinna Postimehe loos, siis oli MuPo’l hea päev, ehk isegi miljoni kanti.

Liikluseeskiri keelab kõnniteele parkida, kui ei ole seda lubavat märki. Õige ka, piisavalt palju on jobusid, kes pargivad nii, et kõnniteel ei ole võimalik liikuda.

Aga mu töökoha ligidal on tänavad nii kitsad, et praeguse parkimiskorra juures on raske sõiduautoga liigelda – lihtsalt ei mahu läbi. Eile nägin juba ka ühel pargitud autol katkisõidetud peeglit, vaevalt see esimene ega viimane kitsusest põhjustatud õnnetus on. Ning kuna sadam jms on ligidal, siis peavad ka rekkad ennast nendelt tänavatelt läbi suruma – mis nüüdse parkimise korral on lihtsalt võimatu.

Miks siis pidi MuPo käituma nagu tüüpiline ment? Oleks võinud ju trahvimise asemel teha hoiatuse juhtidele ja ettepaneku antud tänavatel parkimiskord üle vaadata. Kus tõesti on probleem, seal keelata kõnniteel parkimine (märk 861a), kus aga kõnniteed on piisavalt laiad, sinna märk 861b. Aga ei, ilmselt kasutatakse MuPo’t (ja liikluspolitseid) linna/riigi kõhna rahakoti täitmiseks.

Vaikselt kolivad autod tagasi kõnniteele parkima – sest muudmoodi lihtsalt ei saa. Ja siis tuleb MuPo jälle kolme-nelja kuu pärast ja korjab kopsaka trahviraha. Mõni ime, et MuPo’t vihatakse ja MunnPolitseiks kutsutakse…

Problem with a JS-heavy web application. Administrators have some extra controls, which should be visible if server sends “seeall” header with a value “True” (don’t worry, the actual check about using those controls is on server-side, this is just for visibility). It works fine in Firefox, but fails completely in IE and Chrome.

Everything looks completely legit in other browsers. The header exists and has the value “True”… but the comparison still fails.

In the end I found the issue – it seems that Chrome and IE do not strip \r (carriage return) control symbol from the header value string. This can be illustrated with the following pseudocode:

if (data.getResponseHeader['seeall'] == 'True') alert("True in Firefox");

if (data.getResponseHeader['seeall'] == 'True\r') alert("True in non-Firefox");

Ei, ma ei pea silmas skeptik.ee poolt kirjeldatud petukaupa. Ma räägin kõige tavalisemast puhastavast segust – enamasti etanooli ja isoalkoholi segu, millele on üldjuhul veel lõhna- ja värvaineid lisatud.

Mul pole suurt usku olnud, ometi olen neid aeg-ajalt autole paaki kallanud. Mõju on kütuselisanditel ju selge – sadestunud orgaanika lahustamine ning põlemistemperatuuri tõstmine, samuti vee sidumine. Segud on kallivõitu – 50.. 100+ krooni. Diislisse piirituse kallamine talvisel ajal on vana nipp.

Üle-eelmisel nädalavahetusel maale minnes nägin poes Eesti tootja kütuselisandit, 25 krooni. Etanooli ja isopropanooli segu – mõtlesin, et proovin.

Maal oli vaja muru niita, loodetavasti viimast korda sel aastal. Kuivõrd muruniitja bensiin on suvi läbi pärinenud sellest tanklaketist – ning ka peale kevadise õlivahetuse ja puhastuse pole muruniitja mootor hooldust saanud – siis mootor turtsus ja jättis vahele. Leidsin, et midagi pole kaotada ja paagi täitmisel lisasin ka veidi kütuselisandit, eriti kuna tegemist oli kanistri põhjaga, kuhu ikka saasta sadestub.

Ennäe imet. Kümne minuti pärast jäi turtsumine vähemaks – ja poole tunni pärast kadus täielikult. Mootor töötas ilusti ja ühtlaselt.

Hakka või pidevalt autopaaki kallama. Üks mu tuttav diiselmootoriga auto omanik ütles kunagi, et tema kallab spetsiaalset diislisegu igasse paagitäide – vähema kütusekulu tõttu tasuvat ära.

E24 vahendab The Onioni artiklit:  http://www.e24.ee/?id=170417 (The Onioni originaal).

Eeldan, et selle võtab E24 kibekiiresti maha, seetõttu ka screenshot:

Nendele, kes ei tea – ilmselt siis ka E24 toimetaja või ajakirjanik – The Onion on väga tuntud satiirisait. Ärge muretsega, E24 inimesed, ka teised toimetused on samasse ämbrisse astunud ja palju kordi.

Eilne Postimees/Tarbija24 kirjutas probleemidest vabamüügiravimite müügi lubamisel poodidesse.

Olen enam kui korra pidanud tööl olema haigena kui hommikul ei saanud apteeki minna ravimit ostma, sest see oli lihtsalt alles kinni – ja valveapteegi otsimine võtaks liigselt kaua aega. Sama on olnud ka õhtuti, so. näiteks hambavalu, kuid valuvaigisti on otsa saanud – aga kell kümme pole ükski apteek lahti.

Aga mu kodu lähedal on supermarket avatud 8-23. Saaksin minna kui mul on aega, kõik asjad ühest kohast peale selle.

Tarbija24 artiklist leidsin kaks šokeerivat fakti. Esiteks on Suurbritannias paratsetamool viis korda odavam kui Eestis – ja teiseks, et kuni 90% Eesti ravimiturust on kahe apteegiketi käes. Ilmselgelt on need faktid omavahel seotud, naiivne oleks vastupidi arvata. Loomulikult kehtib Eestis 9% tulumaks ravimitele, loomulikult on Eesti turg väike – aga see tähendab vaid ehk maksimaalselt 15..25% hinnaerinevust. Mitte kordades.

Vastu on käsimüügiravimite lihtsamalt saadavaks tegemisele just needsamad apteegiketid – ja ilmselt ka apteekrid. Kui apteegid peaksid mitte ainult kartellikokkuleppe alusel omavahel “konkureerima”, vaid ka kolme-nelja suure poeketiga, siis on ju ilmselge, et senised hiidkasumid asenduvad oluliselt väiksematega.

Apteekrid kardavad lihtsalt tööst ilma jääda – ilmselgelt väheneb ju vajadus apteekide järgi, praegune “supermarket tähendab automaatselt ka apteeki” kooslus muutub mittevajalikuks. Inimlikult saan neist aru, aga tarbijana ei.

Esile tuuakse ka väidet, et poes pole eriteadmistega nõuandjat-müüjat. See on suhteliselt narr väide, milliseid eriteadmisi on vaja aspiriini, ibuprofeeni, nohurohu ja vitamiinide juures? Suuremad poed võivad nagunii palgata farmatseudi, nii nagu see USA’s on – väiksematel on ka ravimite valik pisem, igapäevaasjadest teab ostjagi piisavalt.

Paratsetamooli üledoosist põhjustatud surmad? Kas apteegist ravimi ostmine kuidagi väldib neid? Potentsiaalselt letaalse maksakahjustuse võib põhjustada juba üheainsa pakendi paratsetamooli korraga ärasöömine (NB! Reeglitepärasel kasutamisel on paratsetamool üks ohutumaid valuvaigisteid), kas keegi on kunagi apteegist paratsetamooli ostes saanud kindlakäelise korralduse mitte mingil juhul ületada pakendi infolehes olevat doosi?

Ei, pole tegelikult mingeid argumente miks ei võiks tavaravimid olla saadaval poodidest, nii nagu see on enamikus Läänest. Tahaks olla et vähemalt korra suudavad poliitikud olla ka riigimehed ja võtta vastu mõistliku ja vajaliku otsuse.

Tjah. Ilmselt peab viimast lauset lugema sarkasmi mustas valguses. Nagunii suudavad apteekrid ja apteegifirmad teha piisavalt lobitööd, et jääks püsima neile sobiv status quo.

Rage Against the Machine

Killing in the Name

K&K vedasid mind eile Paabeli ja Zetode kontserdile Rock Cafesse. Kui viimaseid olin Viru Folgil näinud, siis Paabelist polnud ma varem suurt midagi kuulnud. K väitis, et see olla oluliselt parem ja huvitavam kui Zetod. Mis siis ikka, saigi mindud.

Kohana oli Rock Cafe meeldiv. Enne kontserti mänginud taustamuusika kvaliteedi tõttu kahtlustasin et helikvaliteet saab ka kontserdi ajal olema lame, nagu läbi kütusevaadi mängitud – aga õnneks ei, otse vastupidi – helikvaliteedi poolest oli see ilmselt parim klubikontsert mida olen kuulnud.

Paabel

Youtubest vaadatud Paabeli asjad jätsid mind suhteliselt külmaks. Selline… mittemidagiütlev, liiga taotluslik muusika (pilt paremal on Paabeli kodulehelt).

Lives oli aga asi teine – tundub, et Paabel ongi rohkem liveband. Kui videotest ja kirjeldustest võis arvata et tegemist on folkdžässiga, siis on nende juured pigem seitmekümnendate progerockis, millele on lisatud näpuotsaga rahvuslikku muusikat.

Kontserdil oli Paabel väga lahe kuulata, nad meeldisid mulle rohkem kui ma oskasin arvata. Ette võiks heita lugude liigset sõltumist Sandra Sillamaast (kes näeb laval oluliselt kenam välja kui piltidel); pahatihti tundus et tema torupilli/parmupilli/sopransaksofoni mäng on ainukene erinevus lugude vahel.

Rohkem oleks võinud rõhuda teistele pillidele, eelkõige ehk Erko Niidu mängitud elektrikitarrile, mis kippus enamasti muude varju jääma. Tundub, et sellest on ka bänd ise aru saanud, sest järgmiselt, tulevalt albumilt mängitud lugu (nimeks võiks olla näiteks “Must London”) kasutas elektrikitarri palju rohkem ja oli minu jaoks ilmselt kontserdi parim pala.

Kontserdi alguses mõtlesin ma et nad võiksid minna täies ulatuses instrumentaalansambliks – laul tundus suhteliselt mõttetu. Millalgi see arvamus muutus, neil õnnestus enamjaolt leida sobiv tasakaal instrumentide ja vokaali vahel.

Kokkuvõtteks, kindlasti väga meeldiv muusikaline elamus ja parem kui Zetod. Lähen neid ka järgmisel võimalusel vaatama.

Ah jaa, kas trummaritel on vaja mingit täiendavat ajujahutust et paljud neist mängivad keel suust väljas?

Zetod

Nagu öeldud, Zetosid olin ma varem korra näinud, sellesuvisel Viru Folgil. Sellega võrreldes tundus eile, et bändimehed on kas tüdinud või väsinud – kell oli ka hilisevõitu, muidugi. Ei olnud esinemises särtsu, pigem tundus see “standardkontserdi andmisena”.

Muusikaliselt meeldivad Zetod mulle palju rohkem kui nad teevad pikemaid soolosid/instrumentaalpause, mille kohta on raske öelda muud kui “meditatiivne”. Vokaali tagasitulek pärast sellist pausi tundub lausa häirivana – miks mu muusikaline nauding nüüd äkki katkestati?!

Keegi võiks Zetod silmini kanepit täis suitsetada ja stuudiosse luku taha panna. Kahtlustan, et tulemus oleks suurepärane…

Arusaamatu jäi miks veeti lavale Lenna Kuurmaa. Nime pärast? Ei tea kes ta võiks olla, nime kusagilt varasemast tean, isikut mitte. Igatahes tundus talle nii stiil kui ka ülejäänud bänd võõrana.

Kokkuvõtteks… meh.

***

Täna õhtul on Rock Cafes Ultima Thule. Kahjuks tundub, et keegi mu tuttavatest ei taha neid kuulata – ja üksi ka seekord ei taha minna.

Oli projekti juures vaja saada riikide nimed ja nende kolmetäheliste koodide nimistu. Ei midagi erilist, igas teises projektis on seda vaja.

Läksin siis Statistikaameti klassifikaatorite nimistusse http://metaweb.stat.ee/classificator_publish_list.htm?&siteLanguage=ee ja tõmbasin Riikide ja territooriumide klassifikaatori, XML kujul, et see siis andmebaasi edasiseks mudimiseks toppida.

So sad her eyes smiling dark eyes
So sad her eyes as it began
On such a breathless night as this
Upon my brow the lightest kiss
I walked alone
And all around the air did say

My lady soon will stir this way
In sorrow known
The white queen walks
And the night grows pale
Stars of lovingness in her hair
Heeding unheard pleading one word
So sad my eyes she cannot see

How did thee fare what have thee seen
The mother of the willow green
I call her name
And ‘neath her window have I stayed
I loved the footsteps that she made
And when she came
White queen how my heart did ache
And dry my lips no word would make
So still I wait

My goddess hear my darkest fear
I speak too late
It’s for evermore that I wait
Dear friend goodbye
No tears in my eyes
So sad it ends as it began

Üks mõjuvamaid sarja lõppe. Kõigi aegade parimale komöödiasarjale.