Eesti mõttetud arvutipoed

Algas kõik sellest, et isa arvuti muutus aeglaseks. Kavalate programmide abil selgus, et ühel ketastest – süsteemikettal – oli poolel kettal (elik ühel platel) lugemiskiirus 2 MB/s. Nii ju lennata ei saa – kopeerisin XXClone abil süsteemi ümber teisele kettale ja kiirus sai tagasi normaalseks.

Nüüd aga oli ruumiga probleeme. Isal on palju skaneeritud fotosid, audiot jms mahukat kraami. Milles asi, lähen poodi ja ostan talle kasti ühe suuremat sorti ketta, et poleks mõnda aega mahuprobleeme.

Seadsin sammud kaubanduskeskuses olevasse Kartulisalongi. Ja…. sisemisi kettaid ei ole üldse. Olgu, lähen suurde elektroonikapoodi… seal pole üldse kõvakettaid. Lähen teise kaubandusekeskusesse. Sealses Kartulisalongis on kaks sisemist kõvaketast, 500GB ja 160GB. Foto- ja arvutikaupu müüvas poes pole ka üldse kõvakettaid. Kaubanduskeskuse elektroonikapoodi on ära eksinud paar pisikest ketast (suurim 320GB).

Lõpuks ostsin Kartulisalongist välise 1TB ketta. Esialgu ajab asja ära.

Aga kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Selleni, et Eesti arvutipoed on mõttetud. Müügil on vaid sülearvutid, DVD-toorikud ja imepisike valik “esmatarbekaupu” – juhtmed, hiired, kõrvaklapid. Ning kõik see ülikalli hinnaga.

Enamuse oma arvutialaseid/elektroonika-ostusid teen ma välismaa võrgupoodidest. Isegi koos saatmise hinnaga tuleb see odavam, kui Eestist osta. Rääkimata palju suuremast valikust.

Ning nii ei toetagi ma Eesti ettevõtlust – ja tundub, et paljud teevad sama. Nõnda polegi imestada, et arvutipoode järjest kinni pannakse. Ei tea, kas iial tuleb Eestisse arvutipoodide kett, kus on normaalne kaubavalik, normaalsed hinnad – ja normaalsed müüjad, kes valdavad elementaarinfot riistvarast. Kardan et ei, liiga pisike turg – kui ehk mõni üle-Euroopaline kett otsustab siia laieneda.

Ei mäleta kas olen varem siia kirjutanud kunagisest arvutipoest Tartus, kus müüjateks olid kaks meest – hüüdnimedega Tiku ja Taku. Sinna poodi sai tihti sisse astutud vaid sellepärast, et ajaviiteks nende asjatundmatust kuulda. Hiljem lisandus veel kolmaski klienditeendindaja. Üsna loogiliselt sai tema hüüdnimeks kõlalise sarnasuse alusel Noku.

Hästi ajastatud puhkusest ja kõnniteele parkimisest

Sain eelmisel nädalal kolm päeva puhkust – hea ka, sest kaks nädalat kahe aasta peale on tõesti vähevõitu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Töökoha ümbruses on kitsad tänavad – ning mingil põhjusel laiad kõnniteed, kohati lausa kolm meetrit. Üsna loomulik, et nii kohalikud elanikud kui ka töölkäijad pargivad autod kahe rattaga kõnniteele. Sellest pole hullu, kaks lapsevankriga ema mahuvad kõnniteel ikka korraga mööda. Lisaks on siin üsna vähe jalakäijaid, silma järgi ehk üks-kaks viie auto kohta.

Esmaspäeval tööle tulles olid aga äkki kõik autod hoolega teeserva pargitud, rattaid kõnniteele panemata. Kaastöötajad teadsid ka põhjust – MuPo olevat kõikidele kõnnideel parkijatele trahvi teinud, kogu linnaosas. Ilmselt ikka sadu autosid. Kui kõik said 300 kroonise trahvi nagu hiljutises Tallinna Postimehe loos, siis oli MuPo’l hea päev, ehk isegi miljoni kanti.

Liikluseeskiri keelab kõnniteele parkida, kui ei ole seda lubavat märki. Õige ka, piisavalt palju on jobusid, kes pargivad nii, et kõnniteel ei ole võimalik liikuda.

Aga mu töökoha ligidal on tänavad nii kitsad, et praeguse parkimiskorra juures on raske sõiduautoga liigelda – lihtsalt ei mahu läbi. Eile nägin juba ka ühel pargitud autol katkisõidetud peeglit, vaevalt see esimene ega viimane kitsusest põhjustatud õnnetus on. Ning kuna sadam jms on ligidal, siis peavad ka rekkad ennast nendelt tänavatelt läbi suruma – mis nüüdse parkimise korral on lihtsalt võimatu.

Miks siis pidi MuPo käituma nagu tüüpiline ment? Oleks võinud ju trahvimise asemel teha hoiatuse juhtidele ja ettepaneku antud tänavatel parkimiskord üle vaadata. Kus tõesti on probleem, seal keelata kõnniteel parkimine (märk 861a), kus aga kõnniteed on piisavalt laiad, sinna märk 861b. Aga ei, ilmselt kasutatakse MuPo’t (ja liikluspolitseid) linna/riigi kõhna rahakoti täitmiseks.

Vaikselt kolivad autod tagasi kõnniteele parkima – sest muudmoodi lihtsalt ei saa. Ja siis tuleb MuPo jälle kolme-nelja kuu pärast ja korjab kopsaka trahviraha. Mõni ime, et MuPo’t vihatakse ja MunnPolitseiks kutsutakse…

Käsimüügiravimid poodidesse!

Eilne Postimees/Tarbija24 kirjutas probleemidest vabamüügiravimite müügi lubamisel poodidesse.

Olen enam kui korra pidanud tööl olema haigena kui hommikul ei saanud apteeki minna ravimit ostma, sest see oli lihtsalt alles kinni – ja valveapteegi otsimine võtaks liigselt kaua aega. Sama on olnud ka õhtuti, so. näiteks hambavalu, kuid valuvaigisti on otsa saanud – aga kell kümme pole ükski apteek lahti.

Aga mu kodu lähedal on supermarket avatud 8-23. Saaksin minna kui mul on aega, kõik asjad ühest kohast peale selle.

Tarbija24 artiklist leidsin kaks šokeerivat fakti. Esiteks on Suurbritannias paratsetamool viis korda odavam kui Eestis – ja teiseks, et kuni 90% Eesti ravimiturust on kahe apteegiketi käes. Ilmselgelt on need faktid omavahel seotud, naiivne oleks vastupidi arvata. Loomulikult kehtib Eestis 9% tulumaks ravimitele, loomulikult on Eesti turg väike – aga see tähendab vaid ehk maksimaalselt 15..25% hinnaerinevust. Mitte kordades.

Vastu on käsimüügiravimite lihtsamalt saadavaks tegemisele just needsamad apteegiketid – ja ilmselt ka apteekrid. Kui apteegid peaksid mitte ainult kartellikokkuleppe alusel omavahel “konkureerima”, vaid ka kolme-nelja suure poeketiga, siis on ju ilmselge, et senised hiidkasumid asenduvad oluliselt väiksematega.

Apteekrid kardavad lihtsalt tööst ilma jääda – ilmselgelt väheneb ju vajadus apteekide järgi, praegune “supermarket tähendab automaatselt ka apteeki” kooslus muutub mittevajalikuks. Inimlikult saan neist aru, aga tarbijana ei.

Esile tuuakse ka väidet, et poes pole eriteadmistega nõuandjat-müüjat. See on suhteliselt narr väide, milliseid eriteadmisi on vaja aspiriini, ibuprofeeni, nohurohu ja vitamiinide juures? Suuremad poed võivad nagunii palgata farmatseudi, nii nagu see USA’s on – väiksematel on ka ravimite valik pisem, igapäevaasjadest teab ostjagi piisavalt.

Paratsetamooli üledoosist põhjustatud surmad? Kas apteegist ravimi ostmine kuidagi väldib neid? Potentsiaalselt letaalse maksakahjustuse võib põhjustada juba üheainsa pakendi paratsetamooli korraga ärasöömine (NB! Reeglitepärasel kasutamisel on paratsetamool üks ohutumaid valuvaigisteid), kas keegi on kunagi apteegist paratsetamooli ostes saanud kindlakäelise korralduse mitte mingil juhul ületada pakendi infolehes olevat doosi?

Ei, pole tegelikult mingeid argumente miks ei võiks tavaravimid olla saadaval poodidest, nii nagu see on enamikus Läänest. Tahaks olla et vähemalt korra suudavad poliitikud olla ka riigimehed ja võtta vastu mõistliku ja vajaliku otsuse.

Tjah. Ilmselt peab viimast lauset lugema sarkasmi mustas valguses. Nagunii suudavad apteekrid ja apteegifirmad teha piisavalt lobitööd, et jääks püsima neile sobiv status quo.