Kuidas peatada mobiilispämmi?

No kurat. Eile sain jälle mobiilile reklaamkõne. Õnneks palju pole neid olnud – ehk kolm-neli kuus – aga hinge ajavad nad täis ikkagi. See on mu telefon. Isiklik. Alati kaasas. Kui ma kõne saan, siis eeldan et helistab sõber või sugulane, halvemal juhul töökaaslane või boss.

Aga ei. On mingisugused ajakirjade pakkujad – eile oli kõne Ühinenud Ajakirjadest, varem on helistatud Äripäeva, Õhtulehe ja oli vist ka EPL’i pakkujatelt. Absoluutselt iga kord olen palunud eemaldada mu number helistamisnimekirjast – eile juba päris tigedalt.

Mida saaks nende vastu teha? Kui USA kohta on olemas aitav veebileht KillTheCalls.com, mis aitab soovimatute kõnede tegijaid kohtusse kaevata (ja pea reeglina võita), siis millised on Eesti sellealased privaatsust käsitlevad seadused?

Äkki tuleks need luua – või karmistada?

Kommertskõne telefonile (nii laua- kui ka mobiiltelefonile) oleks lubanud vaid selle omaniku loal, mis on kinnitatud (digi-)allkirjaga. Juhul, kui omanik ei ole lubanud, siis oleks eksponentsiaalselt suurenev trahvisumma – esimene kord 100 krooni, teine kord 1000, kolmas kord loodetavasti juba kõnespämmeri pankrott. Trahvisumma võib minupoolest minna riigituludesse – olekski hea auklikku eelarvet lappida.

Ning telkod saaksid tuua turule reklaamkõnedega odavpaketid. Nõustud reklaamkõnesid kuulama korra päevas – ja sinu telefoniarve makstakse kinni reklaamijate poolt. Kindlasti atraktiivne pakett, iseasi et selle võtjad ilmselt ei soovi reklaamitavaid asju niikuinii…

Nokia: head mobiilid aga halb tarkvara. Esimene osa.

Väheke minu mobiiltelefonidest

Kohe alguses peab ütlema, et mulle on alati Nokia mobiilid meeldinud. Töökindlad, soliidsed, mugavad kasutada… eriti seda viimast. Tänapäeval ei ole enam mobiilide kasutajaliideste mugavuses erilist vahet – kõik on üsna ilusti läbi mõeldud.

Nii ei olnud see aga eelmise kümnendi teises pooles. Ericssoni, Philipsi, Sharp’i menüüloogika… rääkimata Kehva Kasutajaliidese Kuningast, Motorolast. Nende kõrval oli Nokia super – kõik oli arusaadav ja lihtsalt kasutatav.

Nii saigi mu esimeseks mobiiliks Nokia 5110. Välise antenniga, suur ja kohmakas Eesti rahvamobiil. Töötas teine väga hästi, levi oli kõva ja aku pidas kaua vastu – kaks nädalat, kui normaalselt rääkida. Üliõpilasele enam kui piisav.

Olin temaga üliväga rahul päris mitu aastat. Tekkis isegi väike trots – ei hakka mina ennem uut mobiili ostma, kui vana üles ütleb.

Aga seda viimast ei juhtunud ega juhtunud. Aku eluiga hakkas vaikselt lühemaks muutuma – aga hoolimata paarist üsna kõvast kukkumisest, seejuures ka antenni peale, töötas mu 5110 ilusti edasi.

Üks päev sattusin kusagil võrgust 5110′e ülevaadet lugema. Vastupidavuse kohta öeldi, et lahti saab 5110′nest siis, kui selle asfaldi peal tanki alla viskad – ja siis ka võibolla…

Järgmine hommik läksin ja ostsin omale uue mobiili. Jälle Nokia, ilus oranž 3510i.

Selle kohta pole midagi head ega halba öelda – kena tavaline mobiil. Töötas ilusti ja erinevalt kuulujuttudest oli päris hea leviga – mitte nii hea, kui 5110, aga Alutaguse laanes sai temaga rääkida, samas kui tuttava Sony Ericssoniga ei saanud. Töötab teine siiani, õetütre käes.

Ning mu praegune mobiil – kevadel oli firmadele suurpakkumine, valikute seast oli parim taaskord Nokia mobiil – 6230i. Tänu heale pakkumisele ja sellele, et töökoht suurema osa kinni maksis telefonist, saigi see nii… pool-äriklassi mobiil ostetud. 1.3 mpix kaamera, infrapuna-sinihammas-mängib-laulab-tantsib.

Ja hakkame mobiili arvutiga ühendama…

Hea oli, et uus ja parem mobiil sai. Tööl on ajad teised – omal on nõuded mobiilile teised. Sitta sest kaamerast ja muusikamängijast, need rohkem tiineritele – aga GPRS’i kipub ikka vaja minema. Vahest harva hea maalt meili lugeda – või siis mugav mälupulgana kasutada, faile kaasas vedada mälukaardi peal.

Kodus vedeles paremal pool näha olev Sigmateli IrDA-junn. Sellega on ühendatud ära tuttavate ja sugulaste Ericssone ja Alcatele, muudest karvastest ja sulelistest rääkimata.

Panen siis IrDA USB külge ja mobla tema ette – mobiili settingud paika, IrDA nägi mobiili ära, sai ka pisikese faili saata – ja siis Nokia PC Suite käima. Ja… ei kõssugi. PC Suite ei näe mobiili.

Mängin siis seadetega edasi ja tagasi, ühtepidi ja teistpidi. Abi ei miskit. Lõpuks saab siis nokia.ee veebivormilt abipalve saadetud – lisaks veel info selle kohta, et nende veebivorm ei saa täpitähtedega hakkama (aastal 2006!).

Saan siis kiirelt vastuse – peab ütlema, et see tuli tõesti meeldivalt kiirelt ja oli hästi sõnastatud. Oluline oli järgmine lõik:

Teil ei õnnestu ühendus USB (välise) infrapunaseadme abil luua ühendust arvuti ja mobiiltelefoni vahel. Väliste infrapunaseadmetega on niimoodi, et Nokia neid ei toeta. Nendega võib ühenduse saada, aga ei pea. Nokia toetab sisseehitatud infrapunaseadmeid. Need on näiteks olemas sülearvutitel.

Alternatiivina soovitame DKU-2 -kaabelühendust või ühendust bluetooth’i abil.

???

??!

?!!

Mida kuradit. Teised mobiilitootjad saavad ilma probleemideta kasutada väliseid infrapunaseadeid, aga Nokia ei saa. Hüva… proovime läppariga. Mobla infrapuna kõrvale, kordame kõike – taas, telefon leitakse üles aga PC Suite temaga ühendust ei saa.

Äkki on telefon vigane? Tuttava läppari külge – ühendub… ja plaksti saab Nokia PC Suite ühendatud.

Oh-jah.

Enam ei viitsinud Nokia käest abi otsida – mõtlesin, et võtan selle soovitatud DKU-2 kaabli ära – mis ta tühi ikka maksab.

Aga maksab. DKU-2 kaabel on 600 krooni kanti – ja mitte Nokia enda tehtud kaabli saab kätte nii 200 krooniga. Taaskord… mida f&@# kuradit. Tegemist on kõige tavalisema “USB <—> mittestandardne ots” kaabliga. Ja Nokia veel kilkab mõnitavalt kui hea tema “Pop-Port^TM” on – võimaldab mida iganes ühendada (vaata vasakule).

Kas tõesti on nii raske kasutada USB’d? Sinna alla mahuks tavaline USB-ots, mitmest mini-USB otsast rääkimata. Saaks ühendada korraga mitu asja telefoniga.

Aga ei. Vaja on teha tingimata omaenda, patenditud ühendus – ja siis kõigi lisaseadmete eest hingehinda küsida – nagu ka paljud fotoaparaaditootjad (Olympus!!!) . Mis on selle DKU-2 kaabli omahind? 15 krooni? 20.-? Aga ei – Nokia mõtleb ainult kasumile, mitte kunagi kasutajale.

Ostsin siis selle mitte-originaalkaabli. Pistsin sisse, Nokia PC Suite leidis lõpuks mobiili isegi ülesse. Oeh… lõpuks ometi. Milleks kogu see saaga – miks ei võiks see närune kaabel koos mobiiliga ostes tulla? Kindel, et sellised jurad mõjuvad Nokia mainele halvasti – ka mina ilmselt järgmise mobiilina Nokiat ei osta.

---

See oli selle Nokia-rant‘i esimene osa. Teises osas (mille kirjutan paari päeva jooksul) räägin ma veidikese – või veidi rohkem – Nokia PC Suite tarkvarast, GPRS’ist ja miks andmeside mobiili kaudu ei ole perspektiivne.