Hiire surm

Kui linnud käivad oma toitu söögimajast võtmas, siis suur osa sellest pudeneb maha. Osad linnud lihtsalt ka viskavad toitu maha, teistele söömiseks. Ning muidugi päris palju linde sööbki ainult maast, näiteks rohevindid ei käi peaaegu üldse toidulaual, söövad maast.

Maas vedelevad seemned pakuvad huvi teistelegi peale lindude – nimelt hiirtele. Sellest poleks ka midagi – kenad loomakesed nemadki ja palju nad ikka jõuavad süüa.

Aga üks hiir läks eriliselt ülbeks. Kui mööda käisin, siis ootas viimase sekundini, et peitu pugeda – ja siis ka vahtis ukse allserva alt välja – et noh, kas sa ikka veel oled siin?

Aitab jamast, säärast ülbust ei või kannatada. Hiir peab ikka käituma nagu hiir. Paningi siis hiirelõksu ukseserva ligidale – ja istusin ise kaameraga tooli peal paar meetrit eemal. Ei läinud minutitgi mööda enne kui hiir pea välja pistis.

Edasisest räägivad ehk kõige paremini pildid.

Pesakastid 2008

Olen seda postitust plaaninud juba aprillist alates – aga alati on midagi muud vahele tulnud, enamasti laiskus.

Juba eelmise aasta lõpus leidsin, et on vaja panna koduaeda uued pesakastid. Vanadest enamus hakkasid ära lagunema või olidki juba lagunenud. Arusaadav ka, nad olid enamjaolt ligi kümme aastat vanad ja vähemalt osad ka ilma igasuguse mädanemist takistava vahendita. Vaid kolm pesakasti olid nii enam-vähem – üks tamme otsas, kus iga aasta must-kärbsenäpp pesitseb, juba 17 aastat (tõsi küll, see on seal juba kolmas pesakast) ja kaks tükki kaskedel, milledest üks meeldib kuldnokale ja teine mitte kellegile.

Kuivõrd mu finansseisukord on õnneks oluliselt parem kui kümne aasta eest, siis otsustasin et teen pesakastid korralikust materjalist, mitte määndunud puiduülejääkidest või kütte jaoks mõeldud liimpuidu plaatidest, mis niiskust ei kannata. Nõnda läksingi esimese asjana Raplasse ja muretsesin viis 3m x 15cm hööveldamata lauda.

Masendav on selle saematerjali kvaliteet, mida era/pisitarbijatele müüakse. Aasta varem pidime isaga läbi tõstma nii 200 lauda, et saada 25 enam-vähem aiatooli jaoks sobivat latti, nüüd oli mul vaja laudu kõigest pesakastide tarvis – ja ikka sortisin virnast oma paari laua saamiseks paarkümmend lauda läbi. Vaene inimene, kes need viimased pidi ostma – kõverad, propelleris ja räpastunud.

Märjad ka loomulikult. Nii need lauad seisidki kõigepealt ahju juures nädalakese – lootsin, et suuri pragusid sisse ei kuiva ja õnneks ka nii läks.

Vahepeal muretsesin kruvid ja naturaalsel linaõlil baseeruva puidukaitsevahendi. Teadagi, linaõli lindudele meeldib – aknakitile tuleb ju segada valget pipart sisse, muidu tihased tulevad ja söövad kiti ära, saades sealt ka kaltsiumi (kes ei tea – kitt on kriidi ja linaõli segu). Linaõli on ka lindudele ohutu. Siiski sisaldas segu, mille valisin, ka veidi fungitsiide ja teisi lisandeid, seetõttu tahtsin pesakastid saada pikemalt enne lindude pesitsemist üles.

Lisaks veel hinged – olen aastate jooksul proovinud erinevaid kaane kinnitusvahendeid, ükski pole olnud nii hästi töötav kui hinged. Pesakast peab lahti käima – seda on vaja aeg ajalt puhastada vanadest pesajäänustest, kus parasiidid armastavad elutseda – ning kuidas muidu ma pääsen poegi rõngastama?

Mõõtmetelt otsustasin teha pesakastid kuldnoka omad (vaata mõõtmeid ja õpetusi siit), kuid teha veidi piklik nelinurkne lennuava – varasem kogemus on näidanud, et lindudele on üsna ükskõik, kas pesakastil on ümmargune või nelinurkne ava, peaasi et see on neile sobiva suurusega nii istumiseks kui ka kiireks sisenemiseks. Kulnoka suuruse valisin seetõttu, et see sobib nii kuldnokale, tihastele kui ka must-kärbsenäpile. Tõsi küll, punarinna ja aed-lepalinnu jaoks kipub see natuke liiga suur olema.

Saagisin jupid valmis, kruvisin kokku ja tõmbasin linaõliga üle – nõnda öeldes kõlab see oluliselt lihtsamalt, kui tegelikult. Ega see raketiteadus muidugi ei ole – ilmselt olen aastate jooksul ehk sadakond pesakasti teinud – ent aega võtab see siiski omajagu, arvestada tuleb nii poole tunniga saagimiseks ja kokkupanemiseks pesakasti kohta. Õnneks olid ketassaag ja akutrell olemas, ehkki viimasel hakkab aku läbi minema.

Kokku tuli seitse pesakasti – ühe võrra rohkem, kui plaanisin, sest kasutasin põhjaks mitte sama ostetud, vaid varasemast ajast olemas olnud 5cm paksust lauda.

Esimesed kaks kihti tõmbasin puhta linaõliga, seejärel kaks kihti puidukaitsevahendeid sisaldavat linaõlisegu. Ülalpool pildil on näha, kuidas nad pärast eelviimase kihi tõmbamist kuivavad vastu ahju. Kaaned on eraldi, peale kinnitamata, sest nende katmine määndumise eest kaitsva vahendiga on ju eriti oluline.

Pärast viimase õlikihi pealevärvimist jäid kastid kahjuks mõneks ajaks seisma – lumi tuli maha ja seejärel jäin ise haigeks. Nii saidki pesakastid pea kuu aega hiljem välja, kui oleks soovinud – et oleks aega tuulduda ja lindudel harjuda.

Üles panin vaid kuus pesakasti – seitsmenda jaoks polnud sobivat redelit. Üsna loomulikult on nii palju pesakaste pisikese aia kohta palju, kõik need korraga kunagi linde täis ei tule. Aga see-eest on lindudel valikut.

Pesakastide ülespanekul ei ole suund kuigi oluline. Rahvasuu küll räägib, et pesakasti ava peab olema lõuna suunas – kuid õnneks linnud seda teooriat kuulnud ei ole. Nii tekkiski esimene pesaalus otse põhja poole avaneva kasti sisse. Mis on aga oluline – pesakast peab olema vähemalt osaliselt varjus, kuumuse pärast. Mõnede linnuliikide (kuldnokk ja aed-lepalind) jaoks paistab olevat see vähem oluline, rasvatihane aga eelistab üsnagi varjulist kasti. Ka peab olema kast kas vertikaalselt või soovitavalt veidi ettepoole kaldus ning vaba ruum ava ees, et lind saaks kiirelt välja lennata.

Panin ka veidi saepuru kastide põhja – tundub, et lindudele see meeldib. Võibolla meenutab rohkem puuõõnsuse sisemust, võibolla on lihtsalt pehmem pesa ehitada.

See aasta ma ei lootnudki kedagi pesakastidesse saada – liiga hilja said üles. Ent siiski tuli rasvatihane ühte kasti pesitsema ning kahte teise olid kiirelt teinud tihased pesaalused. See annab lootust järgmisteks aastateks, kui nii kiirelt kastid omaks võeti.

Ühe kasti materjali hinnaks tuli nii 70..80 krooni – samas tahaks loota, et korralikult valmistatud pesakastid peavad ka kümmekond aastat vastu. Eks näeme.

Uus liik lindude toidulaual: karmiinleevike

Eile nägin karmiinleevikest oma lindude toidulaual – või õigemini selle all. Pean oma häbiks tunnistama, et ei suutnud kohe liiki määrata – kui karmiinleevikese valju “Video! Video!” laulu peaks tundma-teadma vist igaüks, siis muu eluviisi poolest on karmiinleevike enamasti üsna varjatud. Nii polegi ma karmiinleevikest juba aastaid näinud, ainult kuulnud.

Ilmselt tundis ka see äsja lõunamaalt kohalesaabunud kaunis isalind väga tugevat näljanäpistust, et nõnda avalikult toidumaja alla keset päeva sööma tuli. Üleval vasakul on põldvarblane (PPP: “pea pruun: põldvarblane”), all paremal siisike, kellest ma eelmine kord head pilti ei saanud.

Linde on üldse väga palju sel aastal. Tundub, et suvine söötmine on igati tore idee, söögilaual käivad mitmed liigid, keda muidu siinkandis eriti näha ei ole. Ka aias on lindude arvukus palju suurem.

Kui eelmisel aastal oli suurnokk-vint küll tihe külaline, aga käisid ainult üks julge isalind ja harva arg emalind, siis see aasta on suurnokk-vinte märksa rohkem – vähemalt neli tükki käivad pidevalt söömas ja kaklevad tigedalt omavahel. Allpool oleval pildil on isane suurnokk-vint küll pingsalt maha vaatamas.