Rage Against The Machine – Killing in the Name

Rage Against the Machine

Killing in the Name

Paabel ja Zetod, 2009-09-17

K&K vedasid mind eile Paabeli ja Zetode kontserdile Rock Cafesse. Kui viimaseid olin Viru Folgil näinud, siis Paabelist polnud ma varem suurt midagi kuulnud. K väitis, et see olla oluliselt parem ja huvitavam kui Zetod. Mis siis ikka, saigi mindud.

Kohana oli Rock Cafe meeldiv. Enne kontserti mänginud taustamuusika kvaliteedi tõttu kahtlustasin et helikvaliteet saab ka kontserdi ajal olema lame, nagu läbi kütusevaadi mängitud – aga õnneks ei, otse vastupidi – helikvaliteedi poolest oli see ilmselt parim klubikontsert mida olen kuulnud.

 

Paabel

Youtubest vaadatud Paabeli asjad jätsid mind suhteliselt külmaks. Selline… mittemidagiütlev, liiga taotluslik muusika (pilt paremal on Paabeli kodulehelt).

Lives oli aga asi teine – tundub, et Paabel ongi rohkem liveband. Kui videotest ja kirjeldustest võis arvata et tegemist on folkdžässiga, siis on nende juured pigem seitmekümnendate progerockis, millele on lisatud näpuotsaga rahvuslikku muusikat.

Kontserdil oli Paabel väga lahe kuulata, nad meeldisid mulle rohkem kui ma oskasin arvata. Ette võiks heita lugude liigset sõltumist Sandra Sillamaast (kes näeb laval oluliselt kenam välja kui piltidel); pahatihti tundus et tema torupilli/parmupilli/sopransaksofoni mäng on ainukene erinevus lugude vahel.

Rohkem oleks võinud rõhuda teistele pillidele, eelkõige ehk Erko Niidu mängitud elektrikitarrile, mis kippus enamasti muude varju jääma. Tundub, et sellest on ka bänd ise aru saanud, sest järgmiselt, tulevalt albumilt mängitud lugu (nimeks võiks olla näiteks “Must London”) kasutas elektrikitarri palju rohkem ja oli minu jaoks ilmselt kontserdi parim pala.

Kontserdi alguses mõtlesin ma et nad võiksid minna täies ulatuses instrumentaalansambliks – laul tundus suhteliselt mõttetu. Millalgi see arvamus muutus, neil õnnestus enamjaolt leida sobiv tasakaal instrumentide ja vokaali vahel.

Kokkuvõtteks, kindlasti väga meeldiv muusikaline elamus ja parem kui Zetod. Lähen neid ka järgmisel võimalusel vaatama.

Ah jaa, kas trummaritel on vaja mingit täiendavat ajujahutust et paljud neist mängivad keel suust väljas?

 

Zetod

Nagu öeldud, Zetosid olin ma varem korra näinud, sellesuvisel Viru Folgil. Sellega võrreldes tundus eile, et bändimehed on kas tüdinud või väsinud – kell oli ka hilisevõitu, muidugi. Ei olnud esinemises särtsu, pigem tundus see “standardkontserdi andmisena”.

Muusikaliselt meeldivad Zetod mulle palju rohkem kui nad teevad pikemaid soolosid/instrumentaalpause, mille kohta on raske öelda muud kui “meditatiivne”. Vokaali tagasitulek pärast sellist pausi tundub lausa häirivana – miks mu muusikaline nauding nüüd äkki katkestati?!

Keegi võiks Zetod silmini kanepit täis suitsetada ja stuudiosse luku taha panna. Kahtlustan, et tulemus oleks suurepärane…

Arusaamatu jäi miks veeti lavale Lenna Kuurmaa. Nime pärast? Ei tea kes ta võiks olla, nime kusagilt varasemast tean, isikut mitte. Igatahes tundus talle nii stiil kui ka ülejäänud bänd võõrana.

Kokkuvõtteks… meh.

***

Täna õhtul on Rock Cafes Ultima Thule. Kahjuks tundub, et keegi mu tuttavatest ei taha neid kuulata – ja üksi ka seekord ei taha minna.

Queen – White Queen (As It Began)

So sad her eyes smiling dark eyes
So sad her eyes as it began
On such a breathless night as this
Upon my brow the lightest kiss
I walked alone
And all around the air did say

My lady soon will stir this way
In sorrow known
The white queen walks
And the night grows pale
Stars of lovingness in her hair
Heeding unheard pleading one word
So sad my eyes she cannot see

How did thee fare what have thee seen
The mother of the willow green
I call her name
And ‘neath her window have I stayed
I loved the footsteps that she made
And when she came
White queen how my heart did ache
And dry my lips no word would make
So still I wait

My goddess hear my darkest fear
I speak too late
It’s for evermore that I wait
Dear friend goodbye
No tears in my eyes
So sad it ends as it began