Ilmselt on ka paljudele profesionaalsetele veebiseppadele üllatuseks, et peale W3C‘poolt soovitatavatele DOCTYPE’dele – ehk siis siin nimekirjas olevatele – olemas ka muud, teiste organisatsioonide poolt loodud DOCTYPE’d. Nendest üks levinumaid on IBM’i XHTML’i versioon, mis on ka mitmes mõttes huvitav.
Kõigepealt – miks on DOCTYPE oluline ja misasi see üldse on?
DOCTYPE on üks instruktsioonidest, mis ütleb SGML või XML dokumendis – näiteks tavalises veebilehes – millist Document Type Definition‘i kasutada ja kuidas seda renderdada. Iga hästi tehtud veebilehe päisest võib leida sarnase teksti:
<!DOCTYPE html PUBLIC "-//W3C//DTD XHTML 1.0 Transitional//EN" "http://www.w3.org/TR/xhtml1/DTD/xhtml1-transitional.dtd">
See ütleb brauserile, et tegemist on Transitional XHTML versioon 1.0 tüüpi dokumendiga, mida tuleb sellel aadressil oleva Document Type Definition faili instruktsioonide järgi käsitleda. Tegelikult on tegemist lihtsalt süntaktiliste reeglite koguga.
Mis siis on aga IBM’i XHTML DOCTYPE’s teistmoodi?
See baseerub tavalisel W3C XHTML 1.0 Transitional DTD‘l – aga järgmiste muudatustega:
- <noscript></noscript> on lubatud <head></head> sees
- border, width ja height on lubatud <input> tagile
- <form> ja <input> võivad olla tagide <table>,<tr> ja <td> sees
- Atribuudid marginheight, marginwidth, topmargin ja leftmargin võivad olla tagil <body>
Ei paista nagu midagi erilist? Kuid pööra tähelepanu esimesele punktile – <noscript></noscript> on lubatud <head></head> sees – ning tänu sellele saad sa teha:
<noscript>
<meta http-equiv="Refresh" content="0;URL=noajax.php">
</noscript>
Ehk teisisõnu saad sa teha soft redirect‘i kasutajatele, kellel JavaScript keelatud, juba lehe head‘is, suunates neid tähelepandamatult teisele lehele! Oh miks ometi ei luba seda W3C?
Muud kolm muudatust on eelkõige kujunduslikud, lubades teha asju mis on saavutatavad ka CSS’iga.
Miinused?
Eelkõige see, et eriti vähemlevinud brauserid ei oska IBM’i DTD’ga suurt midagi peale hakata. Mozilla Firefox’i on sisse kooditud konkreetne käsk, et IBM’i DTD tuleb renderdada quirks mode’s, IE6′l on nagunii viga XML’i deklaratsiooniga – ükskõik mis peale whitespace‘i enne doctype deklaratsiooni paneb lehe renderduma quirks mode’s, kuid IE on tuntud selle poolest et suudab igasugust pahna korralikult renderdada.
Peab tunnistama et ei tea, kuidas Opera – see pirtsakas renderduse priimabaleriin – ja Safari saavad IBM’i DTD’ga hakkama. Oletan, et probleemideta – see on siiski piisavalt levinud dokumenditüübi deklaratsioon. Samuti kasutatakse üsna tihti eelpool kirjeldatud soft redirect‘i veebilehtedes, mis tavalisi W3C DTD’sid kasutavad – peab tunnistama, et ka mu oma inglise-eesti sõnastik kasutab seda W3C loose DTD’ga.
Tööga seoses tuli hiljaaegu kujundada HTML’is üks hiigelvorm – pealt saja erineva elemendi, mis said CSS’i ja JavaScripti abil nelja pseudo-tab’i lükatud. Testimiseks sai enesestki mõista kasutatud Firefoxi – ehkki kliendi enda soovi kohaselt pidi leht vaid IE’ga töötama. Mina ei virisemud (eriti), minu elu oli selle võrra kergem. ;)
RSS Feed
