Muusika: algesitused ja coverid. Teine osa: paremad kui originaal

Loe esimest osa siit.

Kui enamasti on loo järeletehtud versioon mina-ka stiilis nõrgem, siis üllatavalt palju näiteid on ka vastupidisest – loo uus versioon ületab originaali. Enamasti on sel juhul tegemist kas loo täieliku oma näo järgi kujundamisega või tuntud artist võtab tundmatu muusiku originaali ja teeb sellest hiti – sageli vaid seetõttu, et tal on võimalus plaadistamisel rohkem investeerida muusikutesse ja järeltöötlusesse.

Nagu eelmiseski postituses, loo nimi on link Wikipedia artiklile ning nime all olevad lingid on Grooveshark Lite’le, sealt saab loo kenasti kohe ära kuulata ka.

Nagu Ott mulle pärast esimest osa teada andis, head inimesed on teinud internetti kaverite andmebaasi, Second Hand Songs. Tasub vaatamist.

Sixteen Tons

Tennessee’ Ernie Ford

Unustamatu laulu originaali kirjutas kantrilaulja Merle Travis 1946. aastas. Söekaevurite elu raskustest jutustav laul ei saanud kuigi tuntuks – ehkki piisavalt, et Merle Travist kahtlustataks “kommunistlikes sümpaatiates”.

Kõik aga muutus, kui Tennessee’ Ernie Ford ei leidnud 1955. aastal oma singli teisele küljele sobivat laulu – ja laulis linti oma sõbra Merle Travise laulu. Singlist “You Don’t Have to Be a Baby to Cry” oodati suurt hitti… kuid plaadikompaniile ootamatult hakkasid DJ’d raadios hoopiski B-poole lugu mängima. Nõudlus singli järgi osutus nii suureks, et plaadifirma Capitol oli sunnitud kõik oma vabrikud ainult seda plaati pressima panema.

Laul ise oli kaheksa nädalat pop-edetabeli esikohal – seda ajal, kui edetabeleid hakkasid vallutama esimesed rock’n’roll laulukesed – ja on klassika siiani.

Hurt

Nine Inch Nails
Johnny Cash

Nine Inch Nailsi laulja Trent Reznor oli kõhkleval seisukohal, kui kuulis et country Grand Ole Man Johnny Cash soovib laulu salvestada. Aga tema meel oli kiire muutuma, kui ta videot nägi:

“I just lost my girlfriend, because that song isn’t mine anymore… It really made me think about how powerful music is as a medium and art form. I wrote some words and music in my bedroom as a way of staying sane, about a bleak and desperate place I was in, totally isolated and alone. [Somehow] that winds up reinterpreted by a music legend from a radically different era/genre and still retains sincerity and meaning — different, but every bit as pure.”

Laulu video oli Johnni Cashi viimane video enne tema surma – salvestatud tema enda kodus, sünge ülieemotsionaalne rännak läbi Johnni Cashi elu… kuni sümboolse klaverikaane sulgemiseni lõpus.

Seda videot peetakse õigustatult üheks kõigi aegade parimaks muusikavideoks. Kui sa sellest blogipostist midagi ei leia, siis vaata vähemalt see video ära.

Cat’s in the Cradle

Harry Chapin
Ugly Kid Joe

Isa ja poja võõrandumisest rääkiva melanhoolse loo kirjutas folklaulja Harry Chapin 1974. Hoolimata autori vastuseisust loo liigse isiklikkuse tõttu, valis legendaarne produtsent David Geffen just Cat’s in the Cradle singliks. Valik oli vähemalt loo edukust arvestades õigustatud – singel tõusis Billboardi Top 100’s  esikohale.

Heavy rock grupp Ugly Kid Joe salvestas loo 1993. aastal – folkballaadist sai power ballad. Ning vähemalt siinkirjutaja arust sai niigi heast loost veelgi parem. Ugly Kid Joe laulja Whitfield Crane hääl ja lauljaoskused ületavad selgelt Chapini omasid. Ootamatult tegi tausta “raskemaks” muutmine hoopiski loo isiklikumaks ja inimlähedasemaks.

Aga, nagu öeldakse, kellele ema ja kellele tütar.

Stripped

Depeche Mode
Rammstein

Depeche Mode laul on huvitav ehk eelkõige innovatiivse samplimise tõttu – laulu taustaks on aeglustatud ja moonutatud mootorratta salvestus. Kuid selle muidu üsnagi tavalise poplaulukese võttis ette Rammstein… ja tulemuseks on originaalist radikaalselt erinev industriaalheavy.

Tainted Love

Gloria Jones
Soft Cell
Marilyn Manson

Ed Cobb kirjutas selle laulu Gloria Jonesi jaoks – ning viimane plaadistaski selle 1964. aastal. Hitti loost siiski ei saanud.

Laulust sai aga superhitt 1981. aastal, kui selle valis oma singliks süntesaatorpoppi esitav inglise duo Soft Cell. Originaalist väga erinev laul jõudis esikohale nii Suurbritannias kui ka USA’s ja mujalgi. Laulu suur populaarsus oli üks põhjuseid duo lahkuminekuks.

Marilyn Manson kaverdas Tainted Love filmi Not Another Teen Movie jaoks. Aluseks selgelt Soft Celli versiooni võttes lisas Manson loole kõvasti “raskust”. Rääkimata üle keskmise heast videost…

Isiklikult ei tea kas eelistan Soft Celli või Marilyn Mansoni versiooni – aga Gloria Jonesi originaalesitusest on nad mõlemad paremad.

Cinnamon Girl

Neil Young
Type O Negative

Siinkohal pean ma ütlema, et nii Neil Youngi 1969. aasta lugu kui ka Type O Negative 1996. aasta kaver on mõlemad neetult head. Aga Type O Negative versioon mängimas valjult, bass põhjas… kananahk tuleb ihule. Vähe on võetud ballaade ja viidud need sellisel tasemel heavysse, ilma et see ei mõjuks haleda kordusena.

Cocaine

J.J. Cale
Eric Clapton

Ei, Cocaine ei olegi Claptoni enda lugu – ehkki see on kindlasti koos Layla’ga tema tuntuim esitus. Selle kirjutas hoopiski bluusrokkar J.J. Cale. Olles aus Cale’ vastu, Claptoni ja tema variandid on mõlemad üpriski sarnased – aga Claptoni omal on sound veidi rokilikum ja laulu jaoks sobivam.

Don’t Let Me Be Misunderstood

Nina Simone
The Animals

Lugu on algselt kirjutatud soulikuninganna Nina Simone jaoks – kelle versioonis on see väriseva häälega lauldud aeglane, orkestreeritud saatega soul/jazz. Aasta pärast originaali (1965) sattus see aga Briti bändi The Animals kätte, kes tõstsid tempot, lisasid psühhadeelse elektrioreli ja muutsid laulu meeleolu radikaalselt. Superhitt oli sündinud.

Gloria

Them
Patti Smith

“Them” tähendab teadagi Van Morrisoni. Ja just tema laul see ongi, 1964. aastast. Originaalesitus on suurepärane, üks Van Morrisoni tuntumaid ja paremaid laule. Ilus puhas garage rock.

Aga 1975. aastal jäi see lugu ette punk princessile Patti Smithile. Ta jättis alles refrääni, kuid kirjutas ümber sõnad – alustades laulu "Jesus died for somebody’s sins / But not mine". Laulu tempo kiireneb kogu laulu vältel, alustades aeglase retsiteerimise ja lõppedes psühhedeelsete kriisetega. Garage rock’ist sai psühhedeelne punk. Ning laul ise sai Patti Smithi vapustavalt tugevale albumile Horses – ausalt öelda, ega muud Patti Smithilt polegi kuulata kui see debüütalbum.

Aga albumi parim lugu on hoopiski Land (kuula, sõnad, loe), mis idee poolest on samuti cover, aga originaalist nii erinev, et seda on kaverina võimatu käsitleda. Sellest loost saaks teha eraldi postituse – mine tea, ehk kunagi tulevikus teengi.

Live and Let Die

Wings
Guns N’Roses

Algselt kirjutas Paul McCartney ja esitas seda koos oma bängiga Wings – see oli Bondi-filmi Live and Let Die avalugu. Aasta oli siis 1973.

Guns N’Roses kaverdas selle 1991. aastal. Nende versioon on vingem ja vihasem – ning üllataval kombel sobib märksa paremini looga kokku kui orkestreeritud Wingsi versioon.

Nothing Compares 2U

The Family
Sinéad O’Connor

Nüüdseks oksendamiseni äraleierdatud laul kirjutati Prince poolt bändile The Family – viimane oli lühiealine ansambel, mis loodi Prince poolt tema enda laulude esitamiseks. Koraalitaotlustega Nothing Compares 2 U jäi nende esituses täiesti tundmatuks.

Iiri lauljatar Sinéad O’Connor kaverdas selle laulu 1990. aastal – ja tema kurvade kriisetega versioon läks edetabelite tippu pea kõikjal maailmas. Laul on suurepärane, kuid nii palju mängitud et seda ei ole võimalik kuulata.