Rottidest ja poliitikast

Mees kõnnib Tallinna vanalinnas, kui äkitselt näeb meenepoe aknal suurepäraselt valmistatud pronksist rotikuju. Nii elutruu, nagu rott oleks hüppel pronksiks muutunud. Ta astub sisse ja pärib müüjalt kui palju see kuju maksab.

“100 krooni ainult kuju eest või tuhat krooni koos looga,” vastab müüja. Kellel seda raha ikka üle on, mõtleb mees ja ostab ainult kuju.

“Nagunii tulete loo kuulmiseks tagasi,” hoiatab müüja kui ostja väljub.

Tänaval märkab mees äkitselt, et rentslivõrede alt ja keldriluukidest jälgivad teda teravad vurrulised koonud. Ta lisab sammu, kuid nüüd tulevad üksikud rotid juba avalikult välja ja hakkavad tema järel käima. Mees hakkab ehmunult jooksma, kuid rotid ei jää sugugi maha ja neid lisandub järjest. Varsti on rotte juba tuhandeid – kuid õnneks jõuab mees sadamasse ja viskab rotikuju suure kaarega vette.

Kõik teda jälitanud rotid hüppavad kujule järgi ja upuvad. Mees vaatab neile natuke aega järgi, ise sügavalt mõttes, ja seab sammud siis tagasi suveniiripoodi.

“Ma ütlesin, et tulete lugu kuulama,” tervitab müüja teda.

“Ei, tühja sest loost. Ma tahtsin küsida, ega teil juhuslikult keskerakondlase kuju ei ole?”