Esimene Batman mulle suht meeldis – just Keatoni Bruce Wayne ilma Batmani maskita ja Nicholsoni Jokker on lahedad.

Teine film mulle sugugi ei meeldi. Catwoman mingeid emotsioone ei tekita (mul teised fetišid) aga peab siiski ütlema, et mu arust mängib DeVito selle mõttetu tegelase Pingviini nii heaks kui võimalik. Mis on ikkagi suht mage.

Kolmas film on üks komöödia nagunii ja loogiline, et Carrey on ainuke huvitav asi mida seal vaadata. Samuti oli sellel filmil õnn olla seotud Seali “Kiss from a rose” ja U2 “Hold me Thrill me…” lugudega, mistõttu ta jääb kehtima muusikavideona.

Neljandat filmi ei ole olemas.

Batman Begins mulle meeldis. Eriti auto. Aga ka see uus lähenemine, kus burtonlikkusest ja muinasjutulisusest püüti täielikult lahti öelda. (Mul on aastatega üsna kõrini saanud Burtonist, minu jaoks teeb ta kõigis filmides ühte ja sama. Mees võiks ükskord lastetoast välja tulla). Samuti on Cillian Murphy üks pagana laheda lõustaga tegelane.

Käesolev film läheb realismiga veel kaugemale – enam reaalsemaks ei ole lugu miljardärist, kes öösiti nahkhiirekostüümis tänavatel patrullib võimalik ajada.

Dent-Kaksnägu, üks traagilisemaid Batmani vaenlastest, saab lõpuks korralikult kujutatud ka kinolinal. Schumacheri filmis kujutatu oli täielik nali – temas lihtsalt puudus kahestumine, mis on ju selle tegelase aluseks. Sellegipoolest oleks ka käesolev film võinud Denti saatuse lahenduse järgmisse filmi panna, see ajas asja natuke liiga pikaks.

Aga see film on vaatamist väärt just Heath Ledgeri Jokkeri pärast. Minu jaoks on haruldane, kui ma tulen kinost välja teistsuguse emotsiooniga kui ma sinna sisse läksin – seekord aga küll. Sisse läksin muretsedes töö ja äri pärast. Välja tulles oli Jokker mind neist muredest vabastanud, vähemalt ajutiselt.

Ma mõistan ratsionaalselt, et moraalses või eetilises mõttes ei ole Jokkeril õigus, kuid südamepõhjas ma imetlen ja kadestan teda. Ta on vaba ajalisuse koormast – tema jaoks on emotsionaalne sisu olemas vaid “praegul” ning see mis juhtub viie minuti pärast või juhtus eile äratab temas sama palju emotsioone kui matemaatilised võrrandid (see on ka põhjus, miks ta oma tekkimislugu iga kord erinevalt räägib – minevik on tema jaoks sama tähendusetu kui tulevik).

Nõrgim stseen Jokkeriga on lõpus, kus ta lubab Batmaniga igavesti sõdida, nagu koomiksid teda kohustavad.
Ledgeri kujutatud Jokker ei ole lihtsalt “igavesti” mees – selles ongi tema ohtlikkus. Keegi ütles, et Jokker ei ole usutav kui sotsiaalne karakter, ta ei saa olla ühegi grupi, isegi kuritegeliku või terroristliku liige ning see piirab tema võimekust.
Kuid just ajutiselt saabki selline mees olemas olla, ajutisuses on tema jõud. Ta on lõpetanud hoolimise, kas tema teod toovad kaasa kellegi teise või tema enda surma. Selline hingeseisund viib kindlasti surma, kuid enne seda võib sellest leida ajutisusega kaasneva vabaduse – amokijooksja vabaduse.

Need sotsiaalsed eksperimendid lõpu poole näisid mulle tegelase iseloomuga vastuolus olevat. Jokkeri esialgsest käitumisest ei jää muljet nagu huvitaks teda ühiskonnaga sideme leidmine (mis ju on selle praamivärgi mõte – tõestada, et ta pole karakterina mitte erand vaid reegel, ainus inimene, kes on enda vastu aus).

Ühesõnaga, maksab vaadata.