Hispaanias, nagu teada, eriti Andaluusias on selline asi nagu siesta – päeval kella poole kahest-kahest kuni viie-poole kuueni inimesed peavad pikka lõunat.

Igal tööpäeval kella poole kahe paiku tekib linnakese ringristmikele mitu politseinikku. Tavaliselt 2-3 per ristmik. Mida nad teevad? Nad reguleerivad liiklust, et see sujuks. Et autod saaksid liigelda ja inimesed mööda vöötrada üle tee. Siestat pidama tõttavaid inimesi on palju ja autode mass, kes korraga linnaliikluses on, suureneb tunduvalt. Seega tulevadki politseinikud APPI, et midagi ei juhtuks ja kõik saaksid sõidetud kuhu vaja või jalutatud, kuhu tahavad.

Eelmise aasta oktoobris pidas Sevillas, siinsamas Andaluusias, politseinik kesklinnas kinni mu naisevenna juhitud auto. Esimene asi, mida ta küsis, oli “ARE YOU LOST?” Naisevend oligi veidi eksinud ja eks politseinik nägi seda ning pakkus varmalt abi, et inimest aidata.

Mind pidas Guardia Civil, üks politsei liike siin, mõni kuu tagasi ühel hommikul Nerja lähedal kinni. Lasin akna alla ja tahtsin juba dokumente esitada, kui onu vaatas aknast sisse ja viipas käega – sõida edasi. Arvan, et ta kontrollis ilmselt turvavööd. Või ma ei tea, mida.

Jutu point – selline peab olema politsei. To serve and protect, nagu Ameerikas öeldakse. Mitte to fuck your brains out.

Muide, see ei tähenda, et mul oleks Eesti politseinikest üleüldiselt väga halb arvamus. Mind peeti paar korda mõned aastad tagasi kinni ja mõlemal korral asja eest – rikkusin veidi liikluseeskirja. Ja mõlemal korral olid politseinikud sõbralikud, abivalmid, ei tahtnud teha maksimumtrahvi, tegime veel koos nalja, üks politseinik rääkis anekdoodi jne. Igati positiivsed kogemused. Aga sellised sotsvõistlused tekitavad kindlasti hoopis teistsugude politseinik-autojuht suhte.

Võiks veel kirjutada politseinikest erinevates riikides, aga mul on kõht tühi ja grill tuleb tööle panna.

Liikluspolitsei headuse mõõduks võiks olla probleemidevabalt kulgev liiklus.