Eile nägin karmiinleevikest oma lindude toidulaual – või õigemini selle all. Pean oma häbiks tunnistama, et ei suutnud kohe liiki määrata – kui karmiinleevikese valju “Video! Video!” laulu peaks tundma-teadma vist igaüks, siis muu eluviisi poolest on karmiinleevike enamasti üsna varjatud. Nii polegi ma karmiinleevikest juba aastaid näinud, ainult kuulnud.
Ilmselt tundis ka see äsja lõunamaalt kohalesaabunud kaunis isalind väga tugevat näljanäpistust, et nõnda avalikult toidumaja alla keset päeva sööma tuli. Üleval vasakul on põldvarblane (PPP: “pea pruun: põldvarblane”), all paremal siisike, kellest ma eelmine kord head pilti ei saanud.
Linde on üldse väga palju sel aastal. Tundub, et suvine söötmine on igati tore idee, söögilaual käivad mitmed liigid, keda muidu siinkandis eriti näha ei ole. Ka aias on lindude arvukus palju suurem.
Kui eelmisel aastal oli suurnokk-vint küll tihe külaline, aga käisid ainult üks julge isalind ja harva arg emalind, siis see aasta on suurnokk-vinte märksa rohkem – vähemalt neli tükki käivad pidevalt söömas ja kaklevad tigedalt omavahel. Allpool oleval pildil on isane suurnokk-vint küll pingsalt maha vaatamas.
RSS Feed
